«Poluvernik pole venelane ega eestlane»: mida teadlased Iisaku elanike kohta teada said

Peipsi järve põhjaranniku elanikke peeti pikka aega venestunud vadjalaste järeltulijateks, kuid nad võisid pärineda hoopis teisest läänemeresoome rahvast. Tartu Ülikooli uus uuring leidis nende kõnes jooni, mis on iseloomulikud põhjaläänemeresoome keeltele.

Illustratiivne foto: ERR.ee

Poluvernikud elasid Iisaku piirkonnas Peipsi järve põhjakaldal. Veel 19. sajandi lõpus loendati neid üle 5000 inimese, kuid see hinnang käis tõenäoliselt kõigi kohaliku luterliku koguduse liikmete, mitte ainult poluvernikute kohta.

Nimi kinnistus kohalikele luterlastele, kes säilitasid õigeusu kombeid. Nende kõnes ja kultuuris segunesid eesti, vadja ja vene mõjud, mistõttu pidasid poluvernikuid võõrasteks nii eestlased kui ka venelased. Hiljem läksid nad üle vene keelele ning viimastel sajanditel omandasid kohaliku eesti murde ja sulandusid järk-järgult eesti rahvastiku hulka.

Uuringu viisid läbi Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Petar Kehayov ning eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu. Nad uurisid materjale, mille kogusid Mari Must ja Helle Heiter aastatel 1962–1965, samuti Jüri Truusmanni poolt 1895. aastal koostatud poluvernikute venekeelsete sõnade loendeid.

Uurijate sõnul püsib huvi teema vastu Alutagusel endalgi ning see on oluline läänemeresoome keelte ajaloo uurimiseks. Peipsi põhjarannikut nimetasid nad paigaks, kus sajandite vältel on ristunud erinevad keeled ja kultuurid.

Jäljed keelest, mis oli levinud põhja pool

Poluvernikute kõne peamine eripära on «õ»-hääliku puudumine. Vaikla ja Liivaküla vanemad elanikud ei hääldanud seda ei eesti ega vene keeles, kuigi naabruses asuvas Alutaguse murdes ja vadja keeles esineb see häälik sageli.

Poluvernikute venekeelsetes sõnades, mis olid laenatud läänemeresoome keeltest, asendus «õ» teiste vokaalidega. Näiteks õ asemel sõnades tähendusega «sõbrad», «sõna» ja «nõges» kõlasid variandid soobrat, sona ja nuges. Poluvernikute vene keeles esines ka asendust «i»-ga, nagu sõnas pirguša eestikeelse sõna «põrgu» asemel.

Nende kõnes puudusid ka eesti keelele iseloomulikud kolm väldet. Mõned sõnad meenutasid soome keelt: hääldati variante menema, nena, laiv ja kaiv. Uurijad usuvad, et sellised jooned on kas väga muistsed või lähedasemad põhjaläänemeresoome keeltele, näiteks Soome lahe rannikumurdele.

Eesti ja vadja keel kuuluvad läänemeresoome keelte lõunarühma. Uuringu autorite järeldusel rääkisid poluvernikute esivanemad keelt, mis oli lähedane Kirde-Eesti rannikumurdele ja Keskvaiwara murrakule. Vaikla asub Soome lahe rannikust umbes 42 kilomeetri kaugusel, seega võisid põhjaläänemeresoome keelejooned tungida sisemaale märgatavalt sügavamale, kui varem arvati.

Varem seostati poluvernikute päritolu peamiselt rahvakultuuri, mitte keeleuuringute tulemustega. Seda versiooni räägib jätkuvalt ka kohalik muuseum.

Vene kõnepruuk viitas Novgorodile ja Laadogale

Poluvernikute vene murre erines nii Peipsi põhjaranniku naabrite kui ka Oudova (Gdovi) piirkonna kõnest. Vanemad keelejuhid säilitasid sageli selge «o»-hääliku rõhututes silpides, samas kui naabermurretes lähenes see «a»-le. «L»-häälik omandas vahel «u»-sarnase varjundi: venekeelse sõna volk (hunt) asemel võidi hääldada vouk.

Lähimad sarnased jooned leidsid teadlased mitte naabermurretest, vaid sadu kilomeetreid kirdest — põhjavene murretest Novgorodi ja Laadoga järve ümbrusest. Autorid pakuvad kaks selgitust. Esimesel juhul võisid sellesse piirkonda hiljem tulla põhjavene murrete kõnelejad. Teise versiooni kohaselt sattusid slaavi asunikud siia juba varakeskajal, enne kui vene murretes levisid 14. sajandil mitmed muudatused.

Kui teine versioon on õige, võisid vanad põhjamaised eripärad säilida tänu metsadele, Narva jõele ja läänemeresoome rahvaste ümbrusele. Uurijad möönavad, et mõlemad stsenaariumid võisid toimida üheaegselt.

Selle territooriumi asustuslugu on endiselt keeruline. Teadlaste seas levinud versiooni kohaselt elas siin rauaajal vadjalastele lähedane rahvas. 12.–13. sajandil asusid Narva kaudu nende juurde elama slaavistunud vadja rühmad. Alates 1560. aastatest kuni Põhjasõjani oli Alutaguse Rootsi võimu all ning sel perioodil saabus siia uusi asunikke Venemaalt, eelkõige Ingerimaalt ja Oudova piirkonnast.

Ümberasumist soodustas ka Venemaal 1597. aastal vastu võetud seadus, mis piiras talupoegade vabadust. 17. sajandil hakkasid Rootsi võimud piirama õigeusku ja viima kohalikke talupoegi üle luterlusse. Nii tekkis nimetus «poluvernikud» ehk «pooleusulised»: võtnud formaalselt vastu luterluse, jätkasid inimesed endiste õigeusu kommete järgimist.

1690. aastatel asusid Peipsi kaldale vanausulised, kellest said poluvernikute lähimad venekeelsed naabrid. Pärast territooriumi minekut Venemaa võimu alla 1704. aastal tuli idast veel üks asunike laine, mis vaibus 1730. aastateks.

Eraldi kogukonnast eesti rahvastiku hulka

Poluvernikute keskusteks peeti Vaiklat ja Liivaküla, mis asuvad Iisakust umbes viie kilomeetri kaugusel. Vaiklat nimetati isegi poluvernikute pealinnaks. Viimastel sajanditel rääkisid kohalikud elanikud omapärast arhailiste joonte ja eesti mõjutustega vene murret, samuti vene aktsendiga kirdemurret.

Kakskeelsus säilis kuni 20. sajandi viimase kümnendini. Juba 1930. aastateks oli asustusala kahanenud mõne küla peale, mida Eesti ajakirjandus ristis „poluvernikute vabariigiks“. Tänapäeval ei saa poluvernikuid enam eraldiseisva etnilise rühmana esile tuua. Nende pärandit säilitab peamiselt Iisaku muuseum.

Lihtsustatult võib keele ajalugu kirjeldada nii: poluvernikute esivanemad rääkisid algul läänemeresoome keelt, seejärel läksid üle vene keelele ning viimastel sajanditel omandasid kohaliku eesti murde. Seejuures jäid uude kõnepruuki alles varasema keele iseärasused.

Poluvernikud ise ei pidanud end venelasteks. Jüri Truusmanni tunnistuse kohaselt pidasid nad sellist määratlust solvanguks. Etnograaf sündis 19. sajandi keskel ja hindas poluvernikute arvuks 5000 inimest, kuid tõenäoliselt pidas ta silmas kõiki kohaliku luterliku koguduse liikmeid.

Uurijaid üllatas, kui palju uusi andmeid õnnestus väikese kogukonna kohta leida. Petar Kehayov ja Karl Pajusalu ütlesid, et isegi nii väikesest kogukonnast võib leida rikkaliku keelelise ja kultuuripärandi ning mitmekordne assimileerumine muudab keele ajaloolise suguluse kindlakstegemise keeruliseks.

Päritolu loodetakse täpsustada arheoloogia ja DNA abil

Edasiseks uurimiseks pakuvad autorid välja arheoloogide ja geneetikute kaasamise. Juba 1975. aastal soovitas koduloolane Meemet Kask uurida vanu matmispaiku Iisaku ümbruses. Arheoloogid on nendega tegelenud ka viimastel kümnenditel, kuid Kehayovi ja Pajusalu arvates võiksid arheoloogilised andmed ja DNA-analüüs kogukonna päritolu lõplikult selgitada.

Teaduse tippkeskus „Eesti juured“, mis ühendab eri valdkondade teadlasi, on juba asunud põhjalikumalt uurima Kirde-Eesti rahvastiku ja kultuuri kujunemislugu. Selleks on uurijate arvates vajalik uurida ka poluvernikute naaberrühmi.

Õigeusu elemendid säilisid poluvernikutel ka pärast luterlusse üleminekut. Iisaku luterlikus kirikus oli mõningatel andmetel isegi ikoon, mille ette sai küünlaid asetada. Keeleteadlane Paul Ariste kirjutas 1930. aastal: „Ja tõepoolest, poluvernik pole ei üks ega teine. Ta on nagu venelaste hulgast juba välja tulnud, kuid pole veel eestlaseks saanud.“ 20. sajandi jooksul sulandus kogukond keeleliselt ja kultuuriliselt järk-järgult eestlastega.

Uuringu tulemused on avaldatud ajakirjas Linguistica Uralica. Töö on valminud teaduse tippkeskuse „Eesti juured“ toetusel ja Eesti Teadusagentuuri grandi „Idast läände: eesti ja lõunapoolsete läänemeresoome keelte tüpoloogilised muutused uurali taustal“ raames.