Nõukogude eliidi kuurordid Brežnevi ajal: Foros, Jūrmala ja Zavidovo

Ametlikke miljonäre NSV Liidus ei eksisteerinud, kuid Brežnevi perioodi lõpuks teenisid tuhanded inimesed üle 100 tuhande rubla aastas. Nende jaoks kehtis eriline puhkusegeograafia: valvatavad suvilad, suletud nimekirjadega sanatooriumid ja kuurordid, kus kõik sõltus sidemetest või rahast.

Illustratiivne foto: Russkaja semjorka

Riigi keskmine palk oli umbes 120 rubla kuus. Selle taustal moodustasid parteijuhid, suurettevõtete direktorid, tuntud artistid, kirjanikud, režissöörid ja põrandaalused ettevõtjad kindlustatud inimeste mitteametliku kihi, kellele oli kättesaadav hoopis teistsugune puhkusetase.

Krimm: valvatavad suvilad ja sanatooriumid omadele

Krimm oli Leonid Brežnevi ajal jagatud kaheks maailmaks. Üks oli mõeldud ametiühingute tuusikutega puhkajatele. Teine hõlmas Forost, Livadiat ja Mishori, kus asusid kõrgema juhtkonna objektid.

Forose suvila nr 5, mida külastas Brežnev, muutus üheks peamiseks privilegeeritud puhkuse sümboliks. Läheduses asusid poliitbüroo liikmete, ministrite ja liiduvabariikide juhtide suveresidentsid. Juurdepääs territooriumile oli piiratud, rannik suletud ning akvatooriumi valvasid KGB kaatrid. Külalisi teenindavad töötajad läbisid eelneva kontrolli ja neile vormistati eriload.

Madalama taseme nomenklatuuri jaoks olid olemas sanatooriumid Dnepr, Ukraina ja Foros. Tavapärast tuusikute müüki sinna ei toimunud: kohti jagasid partei keskkomitee, ministeeriumid ja KGB. Nomenklatuurne töötaja võis sinna pääseda tasuta või maksta vaid kümnendiku maksumusest. Külalistele võimaldati eraldi kotedžeid, individuaalmenüüga toitlustust ja piiratud ligipääsuga randu.

Rikkad varimajanduse tegelased ja loomeinimeste esindajad asusid elama Gurzufi, Alupka ja Simeizi eramajadesse. Majaperemees võis ühe kuu eest saada 3–5 tuhat rubla, mis võrdus umbes töölise aastapalgaga. Lepinguid tavaliselt ei sõlmitud, mistõttu nii omanikud kui ka üürnikud riskisid, lootes suurele nõudlusele.

Kaukaasia: Pitsunda ja Abhaasia rivjera

Brežnevi ajastul täitus Abhaasia rannik kiiresti pansionaatide ja tervisekeskustega. Leonid Brežnevi suveresidents Pitsundas oli ümbritsetud eraldi valvatava territooriumiga, kus asusid riigijuhtide villad.

Jossif Stalini suvilat Holodnaja Retškas Gagra lähedal kasutati 1970. aastateks muuseumi ja suletud residentsina eriti tähtsatele külalistele. Seal toimusid kohtumised sotsialistlike riikide juhtide ja rahvusvahelise kommunistliku liikumise silmapaistvate tegelastega. Tavakodanikele, sõltumata nende varanduslikust seisust, jäi see objekt kättesaamatuks.

Sotšit peeti vähem suletud sihtkohaks. Zapoljarjet seostati nafta- ja gaasitööstusega, Metallurg võttis vastu tehasedirektoreid ning Rus oli mõeldud parteitöötajatele. Kuid parimad toad, eraldi hooned ja rannalõigud anti neile, kes saabusid keskkomitee liini pidi, mitte tavalise ametiühingu tuusikuga.

Põrandaaluste tsehhide ettevõtjad otsisid tavaliselt majutust eraisikutelt Adleris ja selle ümbruses. 1970. aastate lõpus hakkasid Sotšis tegutsema illegaalsed vahendajad: tasu eest leidsid nad jõukatele külalistele maju ja viisid nad kokku omanikega.

Baltikum: Jūrmala boheemlastele ja varitehingutele

Moskva eliiti paelusid Jūrmalas Lääne lähedus, suhteliselt vaba õhkkond ja hea kuurorditaristu. Riia rannikule ilmusid kirjanikud, artistid, režissöörid ja kõrged ametnikud. Erilist kohta selles keskkonnas omas Dzintari suvilapiirkond.

Suve eest suvilas küsiti 2–3 tuhat rubla. Jūrmalas puhkajate seas olid Andrei Voznessenski, Bella Ahmadulina, Maija Plissetskaja ja Rodion Štšedrin. Elanikud üürisid tulijatele välja eraldi tube, kortereid ja terveid maju, kusjuures maksumust peeti kõrgeks isegi Moskva mõistes.

Kuurort ei huvitanud ainult boheemlasi. Varimajanduse tegelased kasutasid seda läbirääkimisteks defitsiitsete kaupade tarnete ja valuutavahetuse üle. Jūrmalas oli neil selliste asjadega tegeleda lihtsam kui Moskvas, kus sarnane tegevus võis lõppeda arestiga. 1970. aastate lõpuks sai linnast varibisnise jaoks ärikohtumiste paik.

Leedu Palanga täitis sarnast funktsiooni, ehkki väiksemas mahus. Selle valisid need, kes vajasid rahu ja suhtelist eraldatust. Balti rannik jäi temperatuurilt Krimmile alla, kuid selle taristut peeti arenenumaks.

Karpaadid: mineraalveed ja jaht nimekirjade alusel

Truskavets, Moršin ja Poljana meelitasid parteiladvikut ravivee ja Euroopa lähedusega. Truskavetsi sanatooriumisse Karpatõ ja Moršini sanatooriumisse Dnestr suunati keskkomitee liikmeid, ministreid ja kindraleid eelnevalt koostatud nimekirjade alusel.

Rahhivi piirkonnas asusid jahialad, kuhu tavaturiste ei lubatud. Kõrgem nomenklatuur võis seal küttida hirvi, metssigu ja karusid. Tuusikuid said jagada keskkomitee jahimajandid ning ilma vajalike tutvusteta oli neid peaaegu võimatu saada, vaatamata madalale hinnale.

Jõukad varimajandajad ja kunstitegelased jõudsid Karpaatidesse omal käel. Nad rentisid elamispindu külades, palkasid kohalikke teejuhid ja käisid vahel jahil ilma ametlikke reegleid täielikult järgimata. Elanikud nõustusid mitte märkama, et tulijatel puudusid litsentsid.

Zavidovo: kalapüük kõrgemale juhtkonnale

Tveri oblastis asuv riiklik kompleks Zavidovo oli mõeldud kitsale juhtide ringile. Peasekretär armastas seal aega veeta jahil ja kalal. KGB valvatav residents võttis vastu vaid neid, keda tema või poliitbüroo liikmed isiklikult kutsusid.

Territooriumil asusid jahimajad, kaid ja paadijaamad. Metsavahid kontrollisid ulukite arvukust ning veekogudesse lasti eelnevalt kalu. Kõrgetele külalistele loodi tingimused, kus nad ei jäänud kunagi ilma saagi või kalata.

Väljaspool Zavidovot eksisteerisid sarnased kaitstud alad, sealhulgas Barvihhas ja Uspenskojes Moskva lähedal. Need olid läbipääsurežiimiga suvilakooperatiivid. Siseruumides kasutati importmööblit ja kodutehnikat ning toiduained saabusid erijaotitest, mis tähendas nõukogude mõistes väga kõrget mugavustaset.

Välismaa: Bulgaaria, Tšehhoslovakkia ja Ungari

Kõrgem nomenklatuur ja tunnustatud kultuuritegelased võisid reisida puhkusele sotsialistlikesse riikidesse. Bulgaaria kuurorte Kuldseid Liivu ja Päikeserannikut tajuti kui nõukogude alternatiivi Vahemerele. Tuusikuid jagasid Keskkomitee, suurte ministeeriumide ametiühingud, Kirjanike Liit ja Heliloojate Liit.

Tšehhoslovakkia sõideti ravile Karlovy Varysse ja Mariánské Lázněsse. Ühtlasi sai Prahas ja Bratislavas osta asju, mida Moskva kaubandusvõrgus nappis.

Balatoni järve Ungaris peeti kallimaks ja prestiižsemaks sihtkohaks. Reisiks oli vaja kas tõsiseid tutvusi või suurt raha. Varimajanduse tegelased (tsehhovikud) andsid altkäemaksu OVIR-i töötajatele, hankisid fiktiivseid kutseid ja vormistasid viisasid variisikute kaudu.

Soome, Austria, Prantsusmaa ja Itaalia olid kättesaadavad vaid väga kitsale ringile. Sellised väljasõidud vormistati töölähetustena, kuid soovi korral sai neid ühildada puhkusega.

Varimajandusliku puhkuse hinnad

Brežnevi ajastu lõpuks kujunes eelisõigustega kuurortide ümber eraldi elamis- ja tuusikute turg. Krimmi suvila eest küsiti kuu aja eest 3–5 tuhat rubla, suvemaja Jūrmalas maksis 2–4 tuhat ning Sotši eramaja sai rentida minimaalselt 2 tuhande eest. Inseneri umbes 150-rublase palga juures tundusid sellised summad hiiglaslikud. Aastas kümneid tuhandeid rublasid teenivatele tsehhovikutele olid need aga vastuvõetavad.

Tuusik suletud sanatooriumisse maksis vahendaja kaudu 500–1000 rubla. Ametlik hind võis olla vaid 50 rubla, kuid sellist dokumenti seaduslikul teel saada peaaegu ei õnnestunud.

Turismifirmad müüsid reise Bulgaariasse 400–500 rubla eest, kuid vabu kohti ei jätkunud. Seetõttu ulatus hind mustal turul umbes tuhande rublani.

Tulemusena eksisteeris Brežnevi ajastul kaks puhkusesüsteemi. Esimene toimis ametiühingute ja ametkondliku jaotuse kaudu, teine tugines rahale, tutvustele ja ligipääsule suletud nimekirjadele.