Kuidas see töötab. Miks nõukogude klaasplokid lasksid läbi valgust, kuid varjasid detaile

Klaasplokke kohtas NSV Liidus kõikjal: elumajades, asutustes, ujulates ja väikeehitistes. Neid peeti akende ebatavaliseks erivormiks, kuid selliste seinte peamine eesmärk ei olnud akna asendamine, vaid valguse läbilaskmine ja samal ajal siseruumis toimuva varjamine.

Taimed klaasplokkidest akna juures. Foto: Novate.ru

Nõukogude arhitektuuri meenutatakse tavaliselt stalinistlike majade, hruštšovkade ja muude hoonetüüpide järgi. Sellel ajastul olid aga ka korduvad detailid, mis ilmusid kõige erinevamatesse ehitistesse. Üks neist — ruudukujulistest klaasplokkidest seinad või vaheseinad.

Sellisest müüritisest sai endise NSV Liidu linnade märgatav tunnusjoon. Klaasplokke toodeti suurtes kogustes, kuigi tellise täisväärtuslikuks asendajaks neid ei peetud. Need tooted olid õõnsad ja koosnesid kahest osast, mis olid ühendatud kõrge temperatuuri mõjul. Seetõttu ei kasutatud neid kandvates konstruktsioonides, vaid seintes ja vaheseintes.

Klaasplokid enne seina ladumist. Foto: Novate.ru

Leiutis ei olnud nõukogude päritolu. Klaasplokid ilmusid juba 19. sajandil USA-s, kuid just Nõukogude Liidus said need eriti laia leviku.

Neid nimetatakse vahel akende erivormiks, kuid see selgitus pole päris täpne. Läbi klaasplokkide polnud võimalik näha selget pilti: neist kumas läbi valgus ning inimeste või esemete hägusad siluetid. Lisaks ei olnud selline sein avatav, mistõttu oli ruumi tuulutamine selle kaudu võimatu.

Klaasplokk-lisandiga fassaad. Foto: Novate.ru

Seevastu täitsid klaasplokid üht olulist akna funktsiooni — lasksid läbi valgust. Samas piirasid need vaadet. Just valguskülluse ja suletuse kombinatsioon sai nende kasutamise peamiseks mõtteks.

Klaasplokkidest seinu rajati fassaadidele ja hoonete sisse, näiteks koridoridesse. Ruumis muutus valgemaks, kuid detaile vaheseina taga polnud võimalik eristada. Näha jäid vaid siluetid, mis tagas teatud privaatsuse. Sellise suletuse aste sõltus klaasi paksusest ning selle pinnal olevast reljeefist või mustrist.

Reljeefne klaasplokksein. Foto: Novate.ru

Seetõttu ei tehtud klaasplokke täiesti läbipaistvaks. Need lasksid valgust läbi, kuid ei võimaldanud seina taga toimuvat detailideni näha.

Materjalil oli ka praktiline eelis. Eriti sageli kasutati seda seal, kus oli pidevalt vett, näiteks ujulates. Klaasplokkidest seinad lasksid valgust läbi ega vajanud sellist remonti ja värvimist nagu tavalised puitraamidega aknad.

Puitu tuli sellistes tingimustes remontida ja värvida, samas kui klaasplokkidest müüritis ei vajanud pidevat hooldust. Ka plokkidevahelisi vuuke oli lihtsam korras hoida. Vahel tehti neist isegi põrandaid.

Kahjustatud klaasplokk-põrand. Foto: Novate.ru