Narvas omandavad lapsed eesti keelt hirmuta — vahel kahte keelt segades

Lasteaia Käoke pedagoog Alina Naganova pälvis tiitli „Narva aasta õpetaja“. Tema rühmas omandavad koolieelikud eesti keelt järk-järgult: igapäevaste vestluste, ühiste ülesannete ja täiskasvanu toetuse kaudu. Tegevustesse on kaasatud ka robotid ja videoklippide loomine.

Illustreeriv foto: ERR.ee

Lapsevanemate jaoks ei ole lasteaia algus seotud mitte ainult lahusolekuga, vaid ka keeleküsimustega. Neid huvitab, kui kergesti laps eesti keelega harjub, õpetajast aru saab ja oma soovidest rääkida oskab. Sellest rääkis Rus.Postimees Alina Naganovaga, kes on töötanud Käokeses üheksa aastat.

Kohtumise ajal istusid kasvandikud õpetaja ees poolringis ja nimetasid eesti keeles oma tuju. Pedagoog suunas kordamööda palli igale lapsele ja palus rääkida enesetundest. Üks vastas naeratades, teine ujealt ja vaikselt, üks tüdruk aga ütles, et igatseb ema järele. Õpetaja kallistas ja toetas teda.

Selline lihtne mäng näitab, millega vanemad eesti õppekeelele üleminekut seostavad: laps peab mõistma talle suunatud kõnet, mitte kartma abi paluda ja tundma end rühmas turvaliselt. Tegevuse ajal ei tundunud lapsed hirmunud ega eksinud. Nende käitumine kõneles pigem usaldusest pedagoogi vastu.

Naganova professionaalne tee oleks võinud alata koolis. Ta omandas inglise keele õpetaja hariduse, kuid pärast praktikat otsustas valida koolieelikud. Sel perioodil kasvasid tal juba endal kaks väikest last.

Otsuse siduda elu õpetamisega tegi ta juba gümnaasiumiaastatel. Hiljem tundus töö väikelastega talle sobivam ja ta saatis oma CV lasteaeda. Tema sõnul võimaldas see otsus tal areneda just selles ametis, mille ta endale valis.

Käokesse tuli ta üheksa aastat tagasi. Tema esimeseks rühmaks sai kohanemis-sõimerühm: lapsed viibisid lasteaias osaajaga ja käisid alguses koos emadega. Aja jooksul kasvasid esimesed kasvandikud suureks ja läksid kooli, misjärel asus pedagoog tööle uue rühmaga.

Töö algus meenus talle tutvumisega vaibal, kus väikelaste kõrval istusid nende emad. Kõik vestlesid ja harjusid üksteisega. Kogemust jäi toona, nagu ta tunnistab, vajaka, kuid juba esimestel päevadel oli tal huvitav jälgida iga lapse muutumist.

Uus vastutus teda ei hirmutanud. Tema sõnul tunnevad lapsed, kui täiskasvanu on ärevil, seetõttu peab pedagoog säilitama rahu. Üheksa aasta jooksul pole tema üldine lähenemine muutunud, kuid konkreetseid võtteid tuleb valida vastavalt kasvandike iseloomule ja vajadustele. Üks laps vajab lähedust ja toetust, teisele on kasulikum anda võimalus harjuda omas tempos.

Vanusega kasvavad nõudmised lastele järk-järgult ning pedagoog aitab neil tegutseda iseseisvamalt. Professionaalsest läbipõlemisest sealjuures juttu ei ole: pärast puhkust naaseb ta tööle hea tuju ja meeleoluga.

Naganova esimestel tööaastatel Käokeses rääkisid lapsed tema rühmas vene keeles. Hiljem osales pedagoog pilootprojektis, kus koos kahe venekeelse spetsialistiga töötas eestikeelne õpetaja. See periood aitas tal välja töötada meetodid eestikeelseteks tegevusteks.

Alguses võttis iga teema ettevalmistamine palju aega: tuli leida sobivad materjalid, kirjutada kavad ja selgitused eelnevalt läbi mõelda. Nüüd aitavad pedagoogi raamatud, mängud, õppevahendid ja internetimaterjalid. Lisaks võimaldab kogutud kogemus valmistuda tegevusteks kiiremini.

Tutvumine eesti keelega ei tohi pedagoogi arvates toimuda kiirustades. Algfaasis räägib ta lühikeste fraasidega, saadab neid miimika ja žestidega, näitab tegevusi ette ja täidab ülesandeid koos lapsega. Kõike toimuvat nimetab ta kohe sõnadega.

Järk-järgult hakkavad kasvandikud mõistma suulisi korraldusi ja saavad ülesannetega hakkama ilma abita. Väikelapsed omandavad keele kiiresti ning regulaarse suhtluse käigus nende sõnavara laieneb. Suhtluses väljendub see erinevalt: omavahel võivad kasvandikud rääkida vene keeles, kuid õpetaja poole pöörduda eesti keeles.

Kui lapsel jääb täislauseks eesti keelest puudu, võib ta ühendada ühes ütluses mõlema keele elemente. Õpetaja peab sellist segamist õppimise normaalseks osaks. Mõnel lapsel kulub kõnele üleminekuks veidi aega, teisel on vaja esmalt koguda suurem sõnavara.

Pedagoog soovitab täiskasvanutel märgata ka lapse väikeseid katseid eesti keeles rääkida ja neid toetada. Samas hoiatab ta, et uus keelekeskkond võib väsitada, eriti alla nelja-aastaseid lapsi.

Mõnikord teatab kasvandik vene keeles, et kaaslased ei kutsu teda mängima. Siis pakub kasvataja valmis fraasi eesti keeles ja aitab sellega teiste laste poole pöörduda. Tekkinud vestlus võimaldab lapsel mänguga liituda ja rühmal õppida kokkuleppeid sõlmima.

Rühmas on tüdruk, kelle emakeel on saksa keel. Kohanemise ajal kasutas pedagoog alguses inglise keelt. Seejärel kordas ta fraase inglise ja eesti keeles, nüüd aga püüab tüdrukuga rääkida eesti keeles, aidates end žestidega.

Tavaliselt õpivad lapsed esmalt kõnest aru saama ja hakkavad seejärel eesti keeles vastama. Õpetaja tähelepanekute kohaselt nad vigu ei karda, mistõttu märgatavat keelebarjääri ei teki.

Kui pedagoog ise unustab mõne sõna või ei tea vastust lapse küsimusele, ütleb ta seda otse. Pärast seda otsitakse koos kasvandikega tõlget või vajalikku infot.

Sealjuures ei soovita Naganova lapse emakeelt tähelepanuta jätta. Vanematel soovitab ta jätkata kõne arendamisega kodus. Tema hinnangul hõlbustab esimese keele tugev põhi teise keele õppimist ning mitu keelt laiendavad lapse võimalusi.

Kasvandikud teavad, et nende õpetaja räägib ise vene keelt, kuigi rühmas kasutab ta eesti keelt. Tüdrukuga, kes varem vajas inglise keelt, lõi pedagoog suhtluse samuti selle keele kaudu. Keelte kombineerimine kujundab tema arvates mitmekeelse keskkonna ja avab paremini lapse potentsiaali.

Hommik rühmas algab kasvandike saabumisega. Ühed lahkuvad vanematest kergesti, teised vajavad rahunemiseks abi. Pärast vaba mängu teevad lapsed võimlemist: kasutavad massaažipalle, hingamisharjutusi ja muusikat.

Päeva hariduslik osa algab pärast hommikusööki ja põhineb projektõppel. Selline formaat erineb etteantud nädalaplaanist: pedagoog saab muuta tegevuste sisu, kui seda nõuavad laste huvid ja vajadused.

Planeeritud teema ei jää alati muutumatuks. Kui lapsed ei mõista tegevuse ajal selgitust, valib õpetaja teise viisi või muudab ülesannet. Mõnikord saab just kasvandiku küsimusest edasise töö lähtepunkt.

Üks tegevus võib ühendada matemaatikat, loodusõpetust, kõnearendust ja joonistamist. Programmi kuulub ka füüsiline aktiivsus.

Naganova tähelepanekute kohaselt vajavad paljud koolieelikud rohkem liikumist. Seetõttu toimub võimlemine iga päev ning liikumisülesandeid püütakse lisada ka teistesse tegevustesse. Kõne arendamiseks viiakse rühmas läbi spetsiaalseid mänge.