Ajaloolise viljakuivati teine elu

Narvas on käimas inspireeriv noorteprojekt, mille eesmärk on muuta hüljatud ajalooline hoone multifunktsionaalseks kultuuriruumiks. Grupp noori koos ekspertidega taastab Joala mõisa ainsat säilinud ehitist – vana paekivist viljakuivatit. Idee autorid soovivad anda Narva noortele oma loomeplatvormi, mõtestada linna ajalugu ümber „antiarhiivi“ formaadi kaudu ja tugevdada noore põlvkonna sidet oma kodulinnaga.

Foto: YouTube

Projekti algataja Reinhold Oster on veendunud, et Narva noortel on terav puudus oma ruumist, mis oleks kättesaadav püsivalt ja ilma kohustusliku sissepääsutasuta. Enamiku olemasolevate linnakohtade peamine probleem seisneb selles, et noored ise pole nende loomisel kätt käsi külge pannud. Kaasatuse ja sobivate tingimuste puudumise tõttu kujuneb paljudel Narva teismelistel juba noorest east alates hoiak lahkumiseks: paljud plaanivad suunduda õppima või tööle Tallinna, Tartusse või välismaale. Sõltumatu loomeplatvormi rajamine oma kätega aitab seda suundumust murda, luues elava seose inimese ja linnakeskkonna arengu vahel.

Praeguses etapis teeb projekti meeskond aktiivselt linnavalitsuse poolt heaks kiidetud ettevalmistustöid. Enne suurte ehitusprotsesside juurde asumist on vaja tugevdada paekiviseinu, et tagada inimeste ohutu viibimine konstruktsiooni sees. Algatajate edasistes plaanides on katuse püstitamine, elektri, veevarustuse ja muude kommunikatsioonide rajamine. Tulevikus muutuvad viljakuivati varemed Sotsiaalselt olulise kunsti keskuseks – universaalseks asukohaks loengute, töötubade, kunstinäituste ja avalike in महत्त्वपूर्णtekohtumiste läbiviimiseks.

Projekti kuraator Maša Priven selgitab, et sotsiaalselt oluline kunst on suunatud otsesele suhtlusele ümbritseva ruumi ja kohalike elanikega. Projekti uurimuslik-kunstilise töö oluliseks osaks sai „antiarhiivi“ kontseptsiooni loomine. Eksperdid ja noored uurisid ametlikke ajaloodokumente: näiteks oli hoone kirjas 1970. aasta registrites, puudus täielikult 1977. aasta materjalidest ning ilmus 2024. aasta dokumentidesse taas väärtusliku objektina aadressil Kreenholmi 56 – Joala mõisa kompleksi ainsa säilinud elemendina. „Antiarhiivi“ meetod pakub kriitilist pilku sellele, kuidas ametlik võim ja ideoloogia valivad, mida tasub mälus säilitada ja mida unustada, ning annab noortele võimaluse dokumenteerida mitte ainult minevikku, vaid ka saabuvat olevikku.

Vana kuivati ümbruse ja sisemuse puhastamine tõi päevavalgele mitmeid ainulaadseid olmeleide. Reinhold Osteri sõnul ei koosnenud hoone ümber olev kultuurikiht mitte ainult aastakümnete jooksul kogunenud prügist, vaid ka eri ajastute ajaloolistest tunnistustest. Vabatahtlikud leidsid arvukalt apteegipudeleid, vanade parfüümide, odekolonnide ja salvide viaale. Hoone elas edukalt üle Teise maailmasõja purustused ja pakkus mõneks ajaks peavarju linlastele, millest annavad tunnistust leitud metallist söögiriistad, lusikad, kahvlid ja igapäevased tarbeesemed.

Osa leitud esemetest on juba saanud materjaliks kunstilisele mõtestamisele. Hoone ühele välisseinale kinnitasid osalejad artefaktidest ja aktivistide toodud esemetest kokku pandud tuulekellade kujulise kunstinstallatsiooni. Projekti elluviimist toetab programm Euroopa solidaarsuskorpus. Meeskonna peamised ülesanded lähiajal on tõmmata algatusele maksimaalselt tähelepanu, kaasata uusi vabatahtlikke ning tutvustada uurimistöö ja „antiarhiivi“ vahetulemusi esitlusel Narva raekojas.