Agur: riik on ise harjutanud Ida-Virumaad elama ilma eesti keeleta

Nüüdseks juba endine kutsekooli direktor Hendrik Agur leiab, et Ida-Virumaa ei vaja erikohtlemist, mis seab kahtluse alla eesti keele rolli. Tema hinnangul on aastakümneid kestnud kohanemine venekeelse keskkonnaga lasknud tekkida paralleelühiskonnal, kuigi Eesti riigi tugevnemine piirkonnas ei tähenda survet venekeelsetele elanikele.

Illustreeriv foto: Delfi.ee

Ida-Virumaa kutsehariduskeskust juhtis Hendrik Agur seitse ja pool aastat. Selle aja jooksul jõudis ta rääkida laste ja nende vanematega, pedagoogide ja direktoritega, kohalike võimude ning erinevate kogukondade esindajatega. Seetõttu ei põhine tema järeldused vaid arvudel, poliitilistel dokumentidel ja Tallinnas toimuvatel aruteludel.

Tema tähelepanekud näitavad: ühed elanikud tahavad olla osa Eesti ühiskonnast, teised aga tõrjuvad järsult riigi kavatsust muuta piirkond tõeliselt eestikeelseks. Ta leiab, et küsimust ei saa enam taandada vaid keeleoskuse tasemele. Tema sõnul on küsimus ka inimese sides Eestiga, soovis osaleda riigi elus ja riigi valmisolekus järgida oma põhiseaduslikke põhimõtteid.

Ida-Virumaad nimetatakse sageli piirkonnaks, kus on eriti vaja ettevaatust, tähelepanu ja mõistmist. Ta tunnistab sellise lähenemise vajadust, kuid küsib, kas riik pole selle ettevaatuse tõttu hakanud kahtlema omaenda põhiväärtustes.

Mida nõuab põhiseadus

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis on sätestatud riigi kohustus tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Tema jaoks ei ole see deklaratsioon, mida meenutatakse vaid pidulikel üritustel, vaid üks riigi eksisteerimise aluseid ja selle põhiseaduslik eesmärk.

Eesti sündis tänu eestlaste enesemääramisele. Seetõttu peab riik autori sõnul tagama rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tulevastele põlvedele. Oma keelelist ja kultuurilist alust ei tohi käsitleda kui ühte valikulist varianti riigikorralduses.

Samas ei nõua ta igalt elanikult armastust eesti keele vastu, huvi kirjanduse vastu või eesti identiteedi omaksvõtmist. Demokraatia kaitseb inimese õigust oma rahvusele, emakeelele, kultuurile ja maailmavaatele. Rahvusliku kuuluvuse muutmist ei nõua riik kelleltki.

Kuid vabadus säilitada isiklikku identiteeti ei kohusta endise direktori arvates riiki loobuma enda omast. Ida-Virumaal ei tohi eesti keelt pidada üheks võimalikuks keeleks teiste kõrval: see on riigi ühine keel. Eesti kultuur moodustab samuti selle aluse, mitte ei ole kohaliku elu mittekohustuslik osa.

Oma seisukoha kinnituseks viitab Agur põhiseaduse paragrahvile 37. See sätestab igaühe õiguse saada eestikeelset õpet. Järelikult ei ole eestikeelne haridus tema sõnul üksikute poliitikute poliitiline soov või ühe valitsuse projekt, vaid see on kirjas põhiseaduses.

Kellena elanikud end Eesti suhtes määratlevad

Ida-Virumaa elanike suhtumine riiki on erinev ja seda mitmekesisust ei tohi Aguri arvates ignoreerida. Venekeelsete seas on inimesi, kes peavad Eestit oma riigiks, oskavad eesti keelt, kasvatavad lapsi Eesti ühiskonna osana ja tunnevad vastutust riigi tuleviku eest.

Eestimeelseid vaateid kohtab tema sõnul ka Venemaa kodanike seas. Kodakondsus iseenesest ei võimalda otsustada inimese lojaalsuse või maailmavaate üle.

Samas on elanikke, kelle jaoks Eesti jääb kohaks, kus nad elavad ja töötavad ning saavad sotsiaalset toetust. Seejuures seostavad nad kultuurilised ja vaimsed sidemed teise riigiga. Sellised inimesed ei ilmuta huvi eesti keele ja kohaliku meediaruumi vastu, ei püüa osaleda Eesti kultuurielus ning suhtuvad vaenulikult kursile eestikeelsele ühiskonnale.

Agur rõhutab eraldi: ta ei süüdista selles venelasi ega vene keelt ennast. Küsimus on tema sõnul inimeste hoiakutes, millega riik peab tegelema.

Olukorra selgitamiseks toob autor tingliku näite. Inimene võib elada Eestis aastakümneid ja ikkagi mitte näha põhjust riigikeele õppimiseks. Tema lapsed käivad seejuures venekeelses koolis, ta suhtleb peamiselt venekeelses ringkonnas ja saab infot venekeelsetest allikatest.

Sellise eluviisi juures jääb kokkupuude eesti keelega minimaalseks. Eesti ühiskonda ei pruugita tajuda kogukonnana, mille osaks inimene tahab saada, vaid pelgalt asukohana. Agur seostab sellise mudeli püsimist asjaoluga, et sellega on jõutud harjuda.

Nii on kujunenud paralleelne keele- ja kultuuriruum. Eesti riigi asutused tegutsevad riigi territooriumil, kuid nagu kirjutab endine direktor, mitte alati eesti keele- ja kultuurikeskkonnas.

Miks vene keelest piisas nii kaua

Aguri hinnangul ei tekkinud selline süsteem hetkega ega olnud kõigi osapoolte ühine teadlik eesmärk. Aastakümnete jooksul on riigiasutused, omavalitsused, koolid ja tööandjad kohandanud oma tööd tingimustega, kus ilma riigikeeleta sai läbi ajada.

Kui inimene saab elada, õppida, töötada ja suhelda ainult vene keeles, ei teki tal praktilist vajadust eesti keelt omandada. Venekeelne õpe koolis omakorda ei loo õpilastes piisavat motivatsiooni ega võimalusi eesti keele kasutamiseks ühiskonnaelus. Nii jätkab süsteem iseenda taastootmist.

«Me oleme liiga kaua õpetanud inimestele, et eesti keelt ei ole vaja,» kirjutab Hendrik Agur.

Seetõttu ei seisne küsimus tema hinnangul vaid osa venekeelsete elanike soovimatuses eesti keelt õppida. Sama oluline on riigi vastutus, mis on aastakümneid võimaldanud elada ilma selle oskuseta.

Piirkonnas tegutsesid koolid, kus vene keel ei olnud õpilastele mitte ainult emakeel, vaid ka peamine suhtlusvahend õppeasutuse sees. Ka mõnedes asutustes, töökohtadel ja teenuste tarbimisel ei olnud eesti keel nõutud.

Mõnedel poliitikutel ja kohalike omavalitsuste juhtidel oli autori väitel mugavam sellist korda säilitada kui seda muuta. Seetõttu pole autori sõnul üllatav, et muudatused tekitavad vastuseisu.

Harjumuspärasest keskkonnast loobumine ei ole lihtne, eriti kui inimene ei näe muudatustest endale vahetut kasu. Kui tema identiteet ja maailmapilt on aastakümneid kujunenud venekeelses inforuumis, võivad riigi otsused keelepoliitikas tunduda talle mitte tavapärase riikliku tegevusena, vaid rünnakuna harjumuspärase elukorralduuse vastu.