Erakondadel soovitatakse Ida-Virumaal täita vanad lubadused ja toetada kohalikke eestlasi

Ida-Virumaad tajutakse sageli täielikult venekeelse piirkonnana, kuigi siin elab umbes 27 000 eestlast. Erik Gamzejev leiab, et just nemad hoiavad kohalikku eestikeelset keskkonda ning erakondadel on maakonnas edu saavutamiseks vaja lisaks valijatega tegelemisele täita ka pikaaegsed lubadused.

Eestlaste osakaal Ida-Virumaa elanike seas on ligikaudu viiendik. Seejuures on neid siin rohkem kui viie Eesti maakonna – Läänemaa, Põlvamaa, Jõgevamaa, Valgamaa ja Hiiumaa – elanikke kokku.

Autori arvates on integratsiooniprojektide tähelepanu sagedamini koondunud piirkonna venekeelsetele elanikele. Ida-Virumaa eestlased, kes on siin ise vähemuses, saavad märgatavalt vähem tähelepanu, kuigi just nemad on aastakümneid hoidnud riigi kirdeservas eesti keelt, kultuuri ja eestimeelsust.

Kohalike eestlaste pidev kohalolu aitab artikli väitel integreerida Eesti ühiskonda ka venekeelseid elanikke. Ühiskondlike organisatsioonide ühekordsed algatused võivad muuta kohalikku elu mitmekesisemaks, kuid ei asenda igapäevast keskkonda, mida hoiavad üleval piirkonnas püsivalt elavad inimesed.

See avaldub kõige tavalisemates olukordades. Kui kohalikes poodides ei kohtaks eestlasi ja koolides ei käiks eesti lapsed, oleks venekeelsetel elanikel vähem võimalusi keelt praktiseerida. Piirkonnas oleks vähem kultuuriüritusi ja eestikeelset meediat ning töökohtadel ja muudes avalikes ruumides arutataks harvemini Eestiga seotud sündmusi.

Kohalikud eestlased on reageerinud ka juhtumitele, kus üksikute linnade võimud on populistlikel või omakasupüüdlikel põhjustel püüdnud määrata munitsipaalkoolide ja rahvamajade juhtideks inimesi, kelle pühendumus Eestile on tekitanud kahtlusi.

Autor leiab, et elu venekeelses keskkonnas on muutnud Ida-Virumaa eestlased ühtehoidvaks ja eriti truuks oma kodukandile. Viimastel nädalatel on see muu hulgas väljendunud telesaates „Laululahing“, mis on pühapäeviti eetris TV3-s. Jõhvit esindavad Tanja ja koor Voka Vokaal on korduvalt saanud vaatajatelt suure toetushääli saagi.

Ida-Virumaa elanikud toetavad autori märkuse kohaselt oma kanti rohkem kui Tallinna, Tartu ja teiste Eesti paikade elanikud. Igapäevane suhtlus venekeelsete naabritega võimaldab kohalikel eestlastel neid ka paremini mõista kui inimestel, kes puutuvad venekeelse keskkonnaga harva kokku.

See ei tähenda, et piirkonna elanikud jagaksid üksteise vaateid või võtaksid täielikult üle võõra mõtteviisi. Paljude venekeelsete elanike jaoks saavad kohalikud eestlased aga omamoodi Eesti esindajateks: teiste riigi kodanikega nad tihti ei kohtu. Vahetu suhtlus näitab, et eestlased ei vasta kuvandile, mida Kremli propaganda tele- ja sotsiaalmeedias luua püüab.

Suhtumist Eestisse võib mõjutada ka osa venekeelsete elanike enesetunnetus. Nagu ajaleht Põhjarannik varem kirjutas, on viimastel aastatel umbes kaks tuhat inimest vabatahtlikult rahvastikuregistris märkinud, et peavad end eestlasteks. Põhjused võivad olla erinevad, kuid eriti märkimisväärne on see, et nii käituvad eelkõige noored. Neil on tekkinud tugevam emotsionaalne side Eestiga ja nad tunnevadki end eestlastena.

Neid asjaolusid peaksid autori arvates arvestama ka erakonnad. Paljud neist ei ole pidanud Ida-Virumaa valimisringkonda Riigikogu valimistel prioriteetseks, pidades seda piirkonnaks, kus nende vaadetel pole võimalik edu saavutada. Ilma panustamise ja pideva tööta on aga tulemust tõepoolest raske saavutada.

Kui erakonnad nimetavad Ida-Virumaad Eesti jaoks oluliseks piirkonnaks, peaksid nad siin valimistel osalema, seades üles tugevad kandidaadid. Selleks on vaja tugevaid kandidaate, oma vaadete põhjalikku selgitamist ja selget infot plaanide kohta.

Lisaks pakutakse erakondadele lõpuks täita kaks lubadust, mis on kõlanud vähemalt enne kolme viimast Riigikogu valimist. Jutt käib piirkonnas kogutud keskkonnatasude tagasitoomisest maakonda kohaliku elu edendamiseks, samuti neljarealise tee ehitamisest Jõhvi ja Narva vahele.

Veel üks ammune lubadus on seotud rohkemate riigiasutuste paigutamisega Ida-Virumaale. Sellisest vajadusest on räägitud aastakümneid, kuid tegelikud tulemused lubavad autori hinnangul näha selles küsimuses vaid pooltühja klaasi.