Kuus tundi järjekorras, hallid tariifid ja öised nimekirjad: kuidas toimib Narva jalakäijate piiripunkt

Väljaande Rus.Postimees reporter veetis umbes kuus tundi Narva-Ivangorodi jalakäijate piiriületuspunktis ootajate seas, et omal käel uurida olukorda Eesti-Vene piiril. Eksperiment näitas, et piiriületus on muutunud rängaks katsumuseks koos ebaseadusliku kohamüügi, regulaarsete konfliktide ja öiste nimekirjade koostamisega.

Illustratiivne foto: YouTube

Toimetuse kontrollreidi põhjuseks olid pidevad teated tundidepikkustest ummikutest Sõpruse silla ees. Ajakirjanikud kajastavad sageli piiripunktide raskusi, kuid vähesed on piiril ootamise vaeva ise kogenud. Reaalse olukorra hindamiseks otsustas korrespondent isiklikult järjekorda asuda. Ettevalmistused algasid praktilise info kogumisega: uuriti Telegrami kanaleid ja Facebooki gruppe ning vesteldi tuttavatega. Kogutud tagasiside taandus kahele stsenaariumile: piiri ületamine nõuab kas tundidepikkust kannatust või harukordset õnne. Ettevalmistus nõudis läbimõeldud otsuseid: soojad spordiriided, varukampsun, vihmavari ja e-luger. Et mitte äratada väljaande lugejate tähelepanu, peitis reporter oma silmapaistvad juuksed mütsi alla, pani ette prillid ja loobus meigist. Vett ja kuuma teed ta tahtlikult kaasa ei võtnud, et vältida harvade avalike tualettide otsimist.

Ajakirjanik asus järjekorda hommikul kell 10:30. Hall äri andis endast märku kohe: juba minuti pärast pöördus tema poole mees, kes pakkus, et seisab tema eest järjekorras 50 euro eest, tasumisega pärast tehingut. Müüja hoiatas kohe, et inimvool liigub aeglaselt ja õhtuni ei pruugi piiri ületada. Autor tänas teda ja lubas mõelda. Samal ajal rääkis tema järel järjekorda asunud naine kellelegi telefonis, et pani end maksimaalselt soojalt riidesse, kuid kahtleb samuti tänastes šanssides. Kohe tekkisid esimesed kahtlused: eespool seisvat eakat naist kahtlustati tasulises järjekorra hoidmises, kuid too teatas kategooriliselt, et seisab eranditult enda pärast.

Stiihiline turg ja edasiliikumise hinnakirjad

Kümme minutit pärast ootamise algust ilmnesid kirjutamata vastastikuse abistamise reeglid: eespool olev kaasreisija palus lühikese eine ajaks asjadel silma peal hoida. Autori ümber kogunes grupp aktiivseid kaasreisijaid, kes olid ühel meelel, et seista tuleb ööni. Hangeldajad lähenesid peaaegu kõigile, kes kolonni lõppu asusid. Rahvahulgas märgiti, et pealetükkiv äri püsib inimeste endi valmidusel kiiruse eest maksta. Asjaolud olid kõigil erinevad: üks naistest tunnistas, et sõidab matustele. Viisteist minutit hiljem puhkes inimmassi keskel vali vaidlus järjekorra üle. Konflikt vaibus kiiresti ja tähelepanu koondus mehele, kellele selgitati eurokupüüride Venemaale viimise keeldu. Too kuulis piirangutest esimest korda ja ruttas rivist lahkuma, et sularahast vabaneda.

Ooteaega sisustasid inimesed juttudega piirist ja eluolu võrdlemisega kahel pool piiri. Kokkutulnud vaidlesid vorsti kvaliteedi üle, kinnitades, et Vene poodides on see maitsvam kui Eesti omades. Seejuures jagasid järjekorras olijad infot, et Ivangorodi poolt on tingimused veelgi karmimad ja koha ostmise hind ulatus seal 38 000 rublani. Kell 11:30 hakkasid korrespondendi ette ilmuma võõrad inimesed, kes väitsid, et asuvad kohale kokkuleppel. Keegi kohalolijatest vaielda ei julgenud. Varsti selgus, et äritegevust eitanud pensionär orienteerub toimuvas suurepäraselt ja kontrollib protsessi: naine teatas, et saadab lennukile lapselast, kes seisis kõrval ja klõpsis osavõtmatult päevalilleseemneid.

Keskpäeva paiku oli kolonn edasi liikunud vaevalt kolm meetrit, kuid rahvahulk muutus tihedamaks. Sel hetkel astus reporteri juurde teine hangeldaja ja pakkus võimalust tõsta ta terminali ustele lähemale juba 70 euro eest, garanteerides läbipääsu. Ajakirjanik keeldus uuesti, kuigi möönab, et reaalse vajaduse korral Ivangorodi jõuda oleks ta selle tehinguga nõustunud. Järjekorras tegutsesid selgelt koordineeritud vahendajate grupid oma vormiriietusega: spordipüksid, sulejoped ja vöökotid raha jaoks. Hiljem juhtis kaasreisija tähelepanu kolonni alguses olevale naisele, kes tegutses selle organiseeritud struktuuri koordinaatorina.

Skandaalid filmimise pärast, kiirabi ja külm

Kell 12:15 muutus olukord pingeliseks: üks järjekorras seisjatest filmis vahendajat nutitelefoniga, misjärel hakkas mees agressiivselt nõudma kaadri kustutamist. Inimesed arutasid tormiliselt hangeldajate nahaalsust ja küsisid, miks maksuamet ja teised ametkonnad ei sekku. Vahepeal oli kahetunnine niiskes õhus seismine toonud kaasa tugeva alaseljavalu. Appi tuli vaatama tulnud sõbranna, kes tõi kaasa termose kuuma joogiga ja süüa. Ilm oli seni soodne, püsides tuule ja sademeteta, kuid e-lugeri lugemist segas müra: peaaegu kõik naabrid vaatasid nutitelefonidest valjuhääldiga videoid ja vaid üksikud paarid hoidsid vaikust.

Kella ühe paiku päeval saabus väljakule kiirabi. Kauguse tõttu ei selgunud väljakutse põhjus kohe: eakas naabrinaine käis asja uurimas ja sai teada, et keegi oli otsustanud veidralt käitunud mehe üle kurja nalja teha ja kutsus talle kiirabi psühhiaatriahaiglasse viimiseks. Teised tunnistajad kinnitasid, et inimene käitus tõepoolest väljakutsuvalt ja ärritas ümbritsevaid. Varsti pärast meedikute lahkumist hakkas vihma sadama ning vestlused muutusid lootusetuks: inimesed mõistsid, et tõenäosus enne terminali sulgemist piir ületada kahaneb. Pinge meenutas tele-talkshow atmosfääri, selg muutus külmast kangeks ja seisjad kaebasid stressist tõusnud vererõhu üle.

Kella kahe paiku päeval leppis reporter naabritega kokku ja suundus lõunale. Kui ta kell 14.40 naasis, võeti ta vastu pretensioonideta ja lubati endisele positsioonile. Sel ajal tegid piirivalvurid plaanilist ringkäiku. Teenistushoonesse naastes sisenesid ametnikud sinna selg ees, et hoida väljakule kogunenud inimesi pidevalt vaateväljas ja välistada katsed sissepääsuustest läbi murda.

Vahetuste vahetus, range reglement ja koiduaegsed nimekirjad

Rahvas kurdeti piirivalvekorra järeleandmatuse üle: eelisjärjekorras läbipääs on suletud isegi imikutega emadele ja lapseootel naistele. Kokkutulnud jagasid lugu tulevasest emast, kes pidi varem veetma suletud uste taga terve öö. Kella 15.30-ks lasti sisse kahekümnepealine rühm, mis tekitas hetkelise elevuse, kuid autori ees oli endiselt umbes 130 inimest. Enamikule sai selgeks, et ööbida tuleb Narvas.

Ootamise ajal kirjutas ajakirjanikule sõbranna, kes külastab tihti Venemaad, ja edastas mitteametliku detaili piirivalve vahetuste graafiku kohta. Brigaadid vahetuvad neljapäeviti kord nädalas, kusjuures nende töökiirus erineb märgatavalt. Regulaarsed käijad arvutavad need intervallid eelnevalt välja ja püüavad planeerida reise eranditult nende vahetuste valvepäevadele, kes vormistavad dokumente oluliselt kiiremini.

Kella neljaks päeval puhkes konflikt uue hooga: kahe müüja kohtadele saabusid reaalsed kohvritega kliendid, mis tekitas väsinud inimestes pahameelt. Järjekorras seisjad tegid ettepaneku ajada minema need, kes asuvad ostetud kokkulepete alusel kohtadele, ning seejärel läksid omavahel tülli ka naismüüjad ise, selgitades jämedalt mõjusfääride jaotust. Kindlaks orientiiriks lähedalolijatele jäi selles saginas autori lavendlivärvi seljakott. Kell 16.30 tõid aktivistid vihiku ja pastapliiatsi: inimesed hakkasid koostama nimekirja piiripunkti sulgemise hetkeks, et fikseerida järjekord ja koguneda väljakule uuesti hommikul kella seitsmeks.

Mõistes, et jäämisel pole mõtet ja hommikused vaidlused vaid jätkuvad, teavitas autor kell 16.30 naabreid ja lahkus väljakult, olles seal veetnud kokku peaaegu kuus tundi. Eksperimendi tulemus näitas, et järjekord elab oma seaduste järgi: siin pole isikuid, vaid on riietuse tunnused, pole süsteemi armulikkust, kuid on naabrite valmisolek asjadel silma peal hoida. Ainukeseks kindlaks nõuandeks neile, keda ootab ees piiriületus, jäävad võimalikult soojad riided, veekindlad jalanõud, vihmavari ja valmisolek pikaks ning psühholoogiliselt raskeks ootamiseks.