Saatuslik kuul: kuidas palgamõrvari juhuslik lask võttis Tallinna kesklinnas koolitüdruku elu

2005. aasta oktoobris vapustas Tallinna kesklinna tragöödia: 16-aastane koolitüdruk Veronika Dari sai kooli minnes saatusliku kuulihaava. Uurimine näitas, et tüdruk langes suurärimeest sihtinud palgamõrvari juhuslikuks ohvriks. Lugu kuriteo lahendamisest, politseipoolsest andmete lekkest tellijatele, noore tulistaja raskest saatusest ja kohtuvaidlustest — põhjalikus materjalis.

Illustratiivne foto: rus.Postimees

Reedel, 7. oktoobril 2005, tõusis 16-aastane Veronika Dari tavapärasest veidi hiljem. Sel päeval ei tahtnud ta üldse kooli minna. Väljudes oma Lasnamäe kodust ajal, mil väljas alles hakkas valgenema, jäi ta tavapärasest kell 7:20 väljuvast bussist vaid paar minutit hiljaks. Viis minutit hiljem saabunud järgmine buss viis ta kesklinna. Kell 7:40 väljus Veronika Narva maanteel Tallinna Ülikooli juures, ületas tee ja kõndis aeglaselt mööda Kreutzwaldi tänavat — esimese saksa keele tunnini oli veel piisavalt aega.

Samal ajal väljus oma kodust aadressil Kreutzwaldi 4 Riigi Kinnisvara 47-aastane juhatuse esimees Tiit Ottis. Ta suundus jalgsi tööle — Liivalaia tänaval asuva Rahandusministeeriumi hoone 12. korruse kontorisse. Selline paarikilomeetrine jalutuskäik oli tema iga hommiku tavapärane algus, samal ajal kui tema naine Katrin viis kooli 11- ja 16-aastased pojad. Kell 7:44 kuulis Veronikast mõne sammu tagapool kõndinud üheksanda klassi õpilane Sergei tugevaid paukusid, pidades neid algul petardideks. Sel hetkel vajus Veronika ootamatult rohelise aia juures maha.

Toimuvat nägi Tiit Ottis, kes viibis oma maja kaare all teisel pool tänavat. Hiljem tunnistas Ottis, et kõige rohkem hämmastas teda möödujate ükskõiksus hommikusel tipptunnil: peale ühe autojuhi ei peatunud keegi, et uurida, mis juhtus. Ottis tõttas koolitüdrukule appi ja kutsus kiirabi. Kiirabiga viidi Veronika Mustamäe haiglasse. Arstid võitlesid tema elu eest, kuid kolme päeva pärast teatati lähedastele kohutav uudis: kuigi süda jätkas löömist, oli tüdruku aju surnud. Eesti meedikud konsulteerisid kolleegidega Moskvas asuvast Sklifossovski-nimelisest instituudist, kuid otsus oli lohutamatu. 11. oktoobril 2005 konstateeriti Veronika surm.

Veronika isa teadis, et tütar suhtus elundidoonorlusse positiivselt — veidi enne tragöödiat vaatasid nad selleteemalist telesaadet ja Veronika ütles, et tahaks saada doonoriks, kui temaga midagi peaks juhtuma. Tüdruku neerud päästsid kahe 35- ja 22-aastase mehe elu ning silmakoed aitasid tagasi saada nägemise kahel väikesel lapsel. Isa soovis siirdamiseks anda ka tütre südame, kuid Eestis sel ajal selliseid operatsioone veel ei tehtud.

Uurijad püüdsid mõista, kes võis soovida koolitüdruku surma. Veronika vanemad olid lahutanud 8 aastat varem: tüdruk jäi elama isa juurde ja tema noorem õde emaga, kuid peres säilisid soojad suhted. Õpetajad iseloomustasid Veronikat kui oivikut ja kuulekat last. Ta tegeles joonistamisega ja plaanis astuda Kunstiakadeemiasse. Lapsepõlves oli ta juba üle elanud raske liiklusõnnetuse, pääsedes toona vaid ehmatusega. Esimese 12 tunni jooksul pärast tragöödiat kontrollis politsei versioone kättemaksust vanematele, konfliktist klassikaaslastega ja isegi „hullunud tulistajast“. Versioonid pere eraelust langesid aga kiiresti ära, nagu ka arvel olevate psühhopaatide ja hiljuti vabanenud vangide kontrollimine.

Õhtuks andis ballistiline ekspertiis selge vastuse: tulistaja ei saanud füüsiliselt Veronikat näha ega sihtinud teda — tabamus oli traagiline juhus. Mõrvari tegelik sihtmärk oli Tiit Ottis ise, kes oligi kiirabi kutsunud. Ekspertiis näitas, et tulistaja viibis Ottise maja sisehoovis. Neljast tehtud lasust kolm tabasid hoone seina Ottise pea kohal, neljas kuul aga lendas läbi kaare tänavale ja tabas Veronikat pähe. Nagu uurimises osalenud hiljem märkisid, hämmastas neid, kuidas oli võimalik tulla inimest kõrvaldama ja nii „os oskamatult mööda lasta“.

Ottise maja hoovi olid paigaldatud videovalvekaamerad, mis jäädvustasid kaks kurjategijat, kellest üks oli relvastatud. Nagu selgus, jälgiti Ottist ja tema peret umbes pool aastat. Kurjategijad käisid isegi tema suvila juures, otsides sobivat hetke. Atentaadi päeval aga tavapärane stsenaarium purunes: Ottis ei läinud majast väljudes kohe kaare poole, vaid vastassuunas — prügi konteineritesse viima. Ohvri ootamatust manöövrist segadusse sattunud kurjategijad viivitasid, ning kui nad tule avasid, oli Ottis juba praktiliselt hoovist väljunud, mis päästis tema elu, kuid seadis löögi alla mööduja.

Kahtlustatavate kinnipidamine toimus 81 päeva pärast tragöödiat — 27. detsembril 2005. Tulistajaks osutus 17-aastane Dmitri Štšerbakov. Sellest, et ta haavas raskelt tüdrukut, sai ta teada uudistest ning süütundest piinatuna käis ta kuriteopaigal, kus nägi lillemerd ja Veronika portreed. Ülekuulamistel Dmitri nuttis ja käitus nagu laps. On teada, et tema isa suri alkoholismi tõttu, kui poiss oli väike, ning ema ja poeg jäid võlgade tõttu korterist ilma ja sattusid Mustamäe ühiskorterisse. Dmitri jättis kooli pooleli, tarvitas alates 11. eluaastast alkoholi ja narkootikume ning sattus hiljem ehitusele, kus puutus kokku kriminaalse keskkonnaga. 11-aastaselt pääses ta vanuse tõttu karistusest ühe süüteo eest ning täitis jooksupoisi rolli. Uurimine tegi kindlaks, et kaasosalised plaanisid Dmitri pärast tegu ise kõrvaldada, lavastades üledoosi.

2006. aasta novembris astusid Harju maakohtu ette 18-aastane Dmitri Štšerbakov, 28-aastane Andrei Grišin, 37-aastane Aleksandr Semjonov ja 46-aastane Nikolai Galkovski. Dmitri hoidis relva käes esimest korda: revolvri andis talle Andrei 10 minutit enne tulistamist, kusjuures mõlemad viibisid narkojoobes. Info sihtmärgi kohta, foto ja Ottise aadressi said nad Aleksandri kaudu, keda oli varem karistatud dokumentide võltsimise ja narkokuritegude eest, temale aga edastas andmed Nikolai. Viimane töötas inkassofirmas ja oli samal ajal osaline väljapressimisloos, kus võlgnikult nõuti 100 000 krooni koos ähvardustega ta „asfaldi sisse rullida“ ja „kõrvad ära lõigata“.

Kohtus muutis Dmitri ütlusi, väites, et ta ei tahtnud Ottist tappa, vaid plaanis teda hirmutada, tulistades mööda — seina pihta. Seda versiooni toetasid Andrei ja Aleksandr. Prokurör aga tõestas, et täisealised kaasosalised avaldasid alaealisele Dmitrile survet. Tunnistajad kinnitasid: Dmitri tunnistas enne kuritegu, et teda sunnitakse tegema midagi, mida ta ei taha, ning pärast laske nuttis, et värisevate käte tõttu tabas kuul mehe asemel tütarlast. Lisaks käis palkmõrvar regulaarselt Ottise maja juures ja teadis, et kell 8 hommikul on tänaval palju inimesi.

Kuriteo motiiviks oli finantskonflikt. Nikolai Galkovski töötas varem juhtival kohal ettevõttes, millel tekkis 2005. aastal lepinguline vaidlus Ottise juhitava Riigi Kinnisvaraga. Selle tulemusel kaotas firma 2 miljonit krooni. Kõneeristus näitas, et 30 minutit pärast tulistamist helistas Aleksandr Nikolaile, misjärel nad kohtusid Kristiine keskuse juures asuvas tanklas.

5. mail 2008 mõistis Harju maakohus Dmitri Štšerbakovi üldohtlikul viisil toime pandud tapmise eest 8 aastaks vangi. Andrei Grišin sai 10 aastat ning Aleksandr Semjonov ja Nikolai Galkovski kumbki 9 aastat vangistust õhutamise eest. Pärast apellatsiooni suurendas ringkonnakohus Andrei karistust 13 aastani vanglas, arvestades tema võtmerolli kuriteo organiseerimisel. 2009. aasta veebruaris jättis Riigikohus kohtuotsused muutmata.

Uurimise käigus tuli ilmsiks andmete lekkimine: politsei isikuvastaste kuritegude talituse töötaja lekitas Ottise salajased andmed, foto ja koduse aadressi oma tuttavale — endisele KGB töötajale, kes töötas Nikolai alluvuses inkassofirmas. Endine politseinik läks uurimisega kokkuleppele ja lahkus teenistusest.

Kõik süüdimõistetud on oma karistuse nüüdseks ära kandnud. Dmitri Štšerbakov lõpetas vanglas kooli ja vabanes 2013. aastal. 2019. aastal kaotas ta vana kriminaalkaristuse tõttu töö turvamehena ja vahetas perekonnanime, teatades ajakirjanikele, et kahetseb tehtut ja püüab iga päev head teha. Kuid Tiit Ottise kõrvaldamise eest maksnud tegelikku tellijat ei õnnestunudki uurimisel kindlaks teha: tellija suhtes algatatud kriminaalasi lõpetati lõplikult 2011. aasta veebruaris.