Tasuta lasteaed Tallinnas ei sõltu sissetulekust, vaid aadressist

Septembrist alates võivad lapsevanemad Tallinnas vabaneda täielikult munitsipaallasteaia või -sõime kohatasust, kui soodustuse tingimused on täidetud. Rae vallas maksab pere sellise koha eest 120 eurot kuus, Harku vallas aga registreerimistingimuste täitmisel 94,60 eurot, millele lisandub toiduraha. Ajakirjaniku ja projekti „Reaalne Baltia“ autori Andrei Demenkovi hinnangul näitab see erinevus, kui tugevalt on alushariduse kättesaadavus seotud elukoha aadressiga.

Kuvatõmmis: YouTube

Pealinn suunab uude soodustusse ligikaudu 7 miljonit eurot aastas. See ei laiene aga kõigile: lapsevanemad, kes ei vasta kehtestatud nõuetele, maksavad munitsipaalkoha eest 189,20 eurot kuus. Seejuures sai otsustavaks tingimuseks vanemate registreeritud elukoht, mitte nende sissetulekute tase.

Mitut last kasvatavate vanemate jaoks on kohatasu kaotamine eriti tuntav. Kuid samal ajal muudab see märgatavamaks erinevuse naaberomavalitsuste vahel. Rae vallas on lasteaia kuuarve 120 eurot, Harku vallas aga maksavad vanemad registreerimisnõude täitmisel 94,60 eurot. Toitlustamise eest tasutakse eraldi.

12 kuu jooksul võib pere Rae vallas kulutada ühe lapse peale 1440 eurot. Tallinna pere ei maksa samadel asjaoludel lasteaia eest midagi. Seejuures ei võrrelda eralasteasutusi koos lisateenustega, vaid tavalisi munitsipaallasteaedu. Kulude erinevus tuleneb sellest, millisesse omavalitsusse pere kuulub.

Tariifide võrdlemine nõuab täpsustusi. Rae ja Harku vallas kehtivad soodustused vähekindlustatud ja lasterikastele vanematele, mistõttu kuusumma lihtne korrutamine laste arvuga annaks vale tulemuse. Samuti ei saa erinevust selgitada eeslinnade soovimatusega peresid aidata: kiiresti kasvavad vallad peavad ehitama koole ja lasteaedu, rajama teid ning ülal pidama muud infrastruktuuri. Tallinna finantsvõimekus on seejuures suurem.

Kohalike teenuste erinev tase ei ole iseenesest uudis. Omavalitsused võivad arendada ühistransporti erinevalt, määrata toetusi ja korrastada parke. Elanikud valivad kohaliku võimu, mis omakorda määrab eelarve prioriteedid.

Kuid alusharidusel on selles süsteemis eriline koht. Lasteaed ei asenda vaid lapsehoidu vanemate tööajal: seal omandavad lapsed keelt, õpivad suhtlema ja saavad ettevalmistuse kooliks. Nõuded sellise töö sisule on ühtsed kogu riigis, kuid summa, mida pere maksab, sõltub konkreetsest omavalitsusest.

Tariifide erinevus on seotud ka omavalitsuste huvidega. Osa tulumaksust laekub elanike registreeritud elukoha järgi, mistõttu tasuta lasteaiakoht võib meelitada uusi maksumaksjaid. Tallinna piiri lähedal elavale perele loob see stiimuli muuta registreerimisaadressi isegi oma korterist välja kolimata. Seadus nõuab aga tegeliku elukoha märkimist.

Selline võitlus elanike pärast suurendab rikkamate linnade eelist. Nad suudavad pakkuda soodustust, mis pole naabervaldadele kättesaadav. Seejuures on jõukamatel peredel tavaliselt rohkem võimalusi valida elukohta, samas kui teised peavad arvestama iga kümne euroga. Tulemusena saab omavalitsus tänu soodustuse kuludele uusi elanikke ja koos nendega täiendavaid maksutulusid.

Katse kehtestada kogu riigis ühtne lähenemine pole seni õnnestunud. 2025. aasta detsembris lükkas Riigikogu tagasi sotsiaaldemokraatide eelnõu lasteaia kohatasu kaotamiseks kogu Eestis. Selle maksumuseks hinnati umbes 66 miljonit eurot aastas. Reformierakonna esindajad taotlesid tasuta lasteaedu Tallinnas, kuid riiklikul tasandil olid sellise mudeli vastu, viidates kohalike omavalitsuste vastutusele.

Seejuures leiab Demenkov, et üldine kohatasu kaotamine ei pruugi olla ainus lahendus. Tasuta lasteaed ei aita peret, kui kodu lähedal pole vaba kohta. Autor küsib ka, kas on vaja täielikult kinni maksta jõuka pere lasteaed, kellele 100 eurot pole probleem, ning kas poleks mõistlikum suunata need vahendid uute kohtade loomiseks või nende vanemate toetamiseks, kes ei suuda maksta.

Haridusministeeriumi andmetel osaleb alushariduses umbes 91–92% lapsi vanuses kolmandast eluaastast kuni koolini. Põhjused, miks ülejäänud sinna ei jõua, vajavad eraldi selgitamist. Kui osa vanemaid loobub lasteaiast just kulude tõttu, puudutab see juba mitte ainult pere-eelarvet, vaid ka hariduse kättesaadavust.

Seetõttu ei ole Demenkovi arvates tingimata vaja kehtestada ühtset tasuta teenust kõigis omavalitsustes. Riik võiks seada vanematele makstava tasu üldpiirid, arvestades pere sissetulekut, ning vabastada maksetest need, kellele need on liiga koormavad. Rikkad linnad säilitaksid seejuures võimaluse kehtestada oma kulu ja kirjadega täiendavaid soodustusi.