Sünnitus võib jätta tagajärgi, mis ilmnevad aastakümneid hiljem

Pidamatus, krooniline valu, närvikahjustused ja rasked psühholoogilised traumad võivad naist saata aastaid pärast lapse sündi. Mõnikord ei avastata tüsistust kohe: ühel naisel viisid keisrilõike tagajärjed seitse aastat hiljem ohtliku soolesulguseni.

Illustratsioon: BBC Future

2024. aastal sattus autor taas haiglasse. Umbes 36 tundi tundis ta valu, mida ei leevendanud isegi morfiin. Kui kirurgid avasid kõhuõõne, selgus, et osa soolestikust oli vajunud kõhuseina kesta tekkinud pilusse. Selle tõttu sool rebenes ning kõhuõõnde kogunes mäda, põhjustades ohtliku infektsiooni.

Operatsiooni oodates saatis naine abikaasale pangarekvisiidid juhuks, kui ta sekkumist üle ei ela. Valust oli tal süda paha, kuigi ta polnud söönud juba kaks ööpäeva. Operatsioon kestis viis tundi. Südaööl tuli ta teadvusele intensiivravipalatis: nabast vaagnani ulatus 15 sentimeetri pikkune lõige ning kõhus oli suur dreenitoru.

Seost sünnitusega ei avastatud kohe. Pärast erakorralist keisrilõiget rebenesid naisel õmblused juba nelja päeva pärast ja ta vajas veel üht kiiret operatsiooni. Tüsistus oli nii haruldane, et see klassifitseeriti meditsiiniliseks „ei tohi kunagi juhtuda“ sündmuseks. Laps oli terve, seega püüdis ema juhtunu unustada ja keskendus sellele, et nad mõlemad jäid ellu.

Möödus seitse aastat, selle aja jooksul oli tal veel üks rasedus ja tundus, et kõik on normaliseerunud. Kuid ühel pärastlõunal tekkis kõhuvalu. See tugevnes järk-järgult. Naine jätkas töötamist, osaledes isegi videokonverentsil voodis lamades ja kaamerat välja lülitades. Kell 16:30 kirjutas ta mehele: „Mul on väga halb, ma näen, kuidas kõht liigub“.

Alguses arvas ta, et see on tavaline seedehäire. Valust hoolimata tõi naine lapsed koolist ja tõstis lapse jalgratta autosse. Kui algas oksendamine, oletas tema arstist sugulane, et põhjuseks võivad olla liited ehk keisrilõike järgne armkude, mis sulges soole. Kiirabiautosid polnud saadaval, seega sõitis naine haiglasse taksoga, kuigi suutis vaevalt püsti seista.

Arstid kinnitasid soolesulgust. Keisrilõige ja sellele järgnenud operatsioon olid jätnud kõhuõõnde suure hulga armkudet. See surus soole kokku ja häiris selle verevarustust.

Mõnikord möödub sulgus iseenesest, seetõttu pidi naine piinavalt ootama 36 tundi. Teisel päeval tõusis temperatuur järsult ning C-reaktiivse valgu näit vereanalüüsis tõusis 1-lt 311-ni. Normaalseks peetakse taset alla 5. Operatsioon otsustati läbi viia nii kiiresti kui võimalik, kuid koormatud haiglas kulus veel viis tundi.

Kirurgid eemaldasid 60 sentimeetrit soolestikku, mis oli jäänud ilma vere ja hapnikuta. Operatsioon päästis naise elu. Hiljem ta taastus ja arvas taas, et kõik võinuks lõppeda halvemini. Kuid neli kuud hiljem põhjustas selle sekkumise järel tekkinud armkude uue sulguse. Naisele tehti taas erakorraline operatsioon.

Seekord ei jõudnud sool rebeneda ega infektsiooni põhjustada: arstid avasid kõhuõõne samal päeval. Naisele selgitati, et sarnane asi võib korduda homme, mõne aastakümne pärast või mitte kunagi enam. Risk jääb kogu eluks.

Hilisemad tüsistused pärast sünnitust. Foto: Serenity Strull/ BBC / BBC Future

Keisrilõige ja tagajärjed tervisele

Maailmas sünnib üha rohkem lapsi keisrilõike abil. Selliste operatsioonide arvele langeb umbes 21% kõigist sünnitustest, kuid mõnes riigis on näitaja märkimisväärselt kõrgem: Dominikaani Vabariigis ulatub see 58%-ni, USA-s ületab 32%.

Keisrilõige võib olla vajalik ema ja lapse päästmiseks, kuid see on tõsine kõhuõõneoperatsioon. Lancashire'i ülikooli ämmaemandusabi professori Soo Downe'i sõnul ilmnevad tüsistused mõnikord alles hiljem.

Uuring, milles jälgiti 43 646 ema 50 aasta jooksul, näitas: keisrilõikega sünnitanud naistel oli selle perioodi jooksul 16% kõrgem surmarisk kui neil, kes sünnitasid loomulikult. Neil oli ka suurem risk surra südame-veresoonkonna haiguste, diabeedi, hingamisteede haiguste, infektsioonide ja neeruhaiguste tagajärjel.

Pennsylvania ülikooli epidemioloog ja üks töö autoritest Stephanie Hinkle märgib, et selle seose täpset põhjust pole veel kindlaks tehtud. Keisrilõikega naised olid sagedamini vanemad, neil oli kõrgem kehamassiindeks, nad suitsetasid või põdesid diabeeti ja muid haigusi. Kuid isegi pärast nende tegurite arvessevõtmist seos säilis.

Võimalik, et keisrilõige ise viitab naise nõrgemale tervisele. Teine variant on Hinkle'i sõnul see, et operatsioon mõjutab tervist edaspidi: infektsioonide, trombide, südame-veresoonkonna tüsistuste, armkoe või järgmiste raseduste probleemide kaudu.

Pärast keisrilõiget suureneb emakavälise raseduse oht, mille puhul viljastatud munarakk kinnitub väljaspool emakat. Armid võivad viia ka platsenta kasvamiseni emaka seina, mida tuntakse kui placenta accreta.

Autor ja paljud talle tuttavad naised ei omistanud neile riskidele suurt tähendust, kuna keisrilõige on muutunud tavapäraseks protseduuriks. Kuid pärast kirurgilist sekkumist tekkivad liited võivad ühendada siseorganeid, põhjustada valu ja soolesulgust. Samuti suurendavad need veidi ema ja lapse surmaohtu tulevaste raseduste ajal. Erakorralise sünnituse puhul on see risk suurem.

Liited võivad raskendada ka järgnevaid keisrilõikeid, suurendades põie- ja soolekahjustuste tõenäosust. Mida sagedamini selliseid operatsioone tehakse, seda rohkem naisi võib sarnaste tüsistustega kokku puutuda, leiab Dawn.

2017. aastal Rootsis läbi viidud uuring näitas: kõhuõõne liiteid leiti 37%-l naistest, kellele oli varem tehtud keisrilõige, ja 10%-l neist, kellele seda operatsiooni tehtud ei olnud.

Ka loomulik sünnitus võib jätta traumasid

Pikaajalised tagajärjed ei teki mitte ainult pärast keisrilõiget. Heather Barnes, kes on praegu umbes 75-aastane, sai tütre sünni ajal rohkem kui 40 aastat tagasi neljanda astme rebendi. Sellise trauma puhul saavad kahjustada gaase ja väljaheidet kinni hoidev anaalsfinkter, samuti anaalkanali või pärasoole limaskest.

Barnesi abistati tangidega, kuna laps jäi kinni. Selle tulemusena tekkisid naisel roojapidamatus, valu lahkliha piirkonnas ja häbemernärvi kahjustus. Ta ütleb, et tunneb valu iga päev ja peaaegu polegi päevi ilma valuta.

Sarnaseid tagajärgi esineb sageli. Uuringus, kus naisi küsitleti 20–26 aastat pärast sünnitust, teatas 61% uriinipidamatusest, 22% roojapidamatusest ja 17%-l esines vaagnaorganite allvaje sümptomeid. Teiste pikaajaliste tüsistustena nimetavad teadlased valulikku seksi, alaseljavalu ja depressiooni.

Glasgow Ülikooli terviseteenuste uuringute professori Suzanne Hageni sõnul ei näita statistika, kui tugevalt sellised probleemid elu muudavad. Need mõjutavad suhteid, tööd ja planeerimisvõimet.

Barnes oli nii traumeeritud, et ei julgenud teist last saada ega suutnud naasta tööle. Pidev hirm õnnetusjuhtumi ees sai talle suure stressi allikaks. Sel ajal valust ja pidamatusest peaaegu ei räägitud: naised ei julgenud sellest sageli rääkida isegi lähedasele sõbrannale.

Sünnitustraumade psühholoogilised tagajärjed. Foto: Serenity Strull/ BBC / BBC Future

Hinnanguliselt tekib loomuliku sünnituse ajal kuni 90%-l naistest vähemalt väike rebend, marrastus või tehakse episiotoomia. Selle protseduuri käigus tehakse lõige tupe ja päraku vahele, et laiendada sünnitusteid. Kui kasutatakse tange või lapse pea külge kinnitatavat vaakumekstraktorit, kasvab sügavate rebendite tõenäosus märgatavalt.

Sügavad traumad võivad viia uriini- või roojapidamatuseni, valuni seksi ajal ja vajaduseni taastava operatsiooni järele. Lõuna-Aasia päritolu naised puutuvad tuperebenditega kokku sagedamini, kuid ühe lapse ema Kajal Da Silva ei teadnud seda, kuni sai ise neljanda astme rebendi.

Möödunud on kuus aastat, kuid tagajärjed määravad endiselt tema igapäevaelu. Da Silva ütleb, et ta peab eelnevalt läbi mõtlema, mida süüa, mida järgmisel päeval teha ja kust tee peal tualett leida.

Naisel on püsiv krooniline valu vaagnapiirkonnas, tal on raske pikalt istuda ja seista. Ta ei planeeri rohkem lapsi ega suuda psühholoogiliselt uut rasedust ette kujutada.

Sünnitusjärgne valu, sõltumata sünnitusviisist, võib olla seotud häbemernärvi kahjustusega. See kulgeb läbi vaagna ning vastutab liikumise ja tundlikkuse eest suguelundite, päraku ja kusiti piirkonnas.

Meditsiinitöötajad ei võta naiste valu alati tõsiselt. Briti 2024. aasta sünnitustraumade aruandes mainitakse juhtumit, kus naistearst ütles õmblemise ajal ämmaemandale, et „naistel ei ole tupes närve“. Patsiendile ei tagatud seejuures piisavat tuimestust.

Barnes sai häbemernärvi kahjustusega seotud valust teada alles ajalehest. Enne seda ei uskunud arstid, et ta tõepoolest valu tunneb.

Psühholoogiline trauma võib püsida aastaid

Sünnituse tagajärjed ei ole alati füüsiliselt nähtavad. Raske kogemus suurendab psüühiliste probleemide riski pärast lapse sündi ja võib pikaks ajaks kinnistada hirmu uue sünnituse ees. Füüsiline trauma ja psühholoogiline seisund on seejuures tihedalt seotud.

Kahe lapse ema Dimple Mistry kogeb kuus aastat pärast neljanda astme rebendit ikka veel mälupilte ja puutub kokku olukordadega, mis toovad trauma tagasi. Kui õmblused rebenesid ja tekkis põletik, paigaldati talle stoom ehk ava kõhuseinas, mille kaudu hakkasid väljuma väljaheide ja gaasid.

Mistry meenutab, et väljaheide väljus tupe kaudu ja siis ta mõistis: midagi on valesti.

Austraalia Burneti Instituudi perinataalperioodi epidemioloogi ja 2024. aasta rahvusvahelise ülevaate juhi Joshua Vogeli sõnul hämmastas teadlasi tüsistuste tohutu mitmekesisus. Naised ei tea sageli, mida peetakse pärast sünnitust normaalseks ja millise probleemiga tuleks abi otsida.

Maailmas puutub igal aastal umbes 40 miljonit naist kokku tüsistustega, mis püsivad kuid või aastaid. Nende hulgas on uriini- ja roojapidamatus, krooniline valu, armkude, mis võib põhjustada ohtlikke sooleprobleeme, ning häired, mis mõjutavad tulevast rasedust.

Aastatel 2000–2023 langes ülemaailmne emasuremuse kordaja elussündide kohta 40%. Kuid keskendumine surmajuhtumite ennetamisele võib jätta tagaplaanile tagajärjed, mis ei tapa naist kohe, vaid muudavad tema elu aastakümneteks.