Kuidas autod õppisid lööki taluma: viis prototüüpi

Autosid, mis peaksid inimesi kokkupõrke korral kaitsma, hakati looma ammu enne harjumuspäraste turvapatjade ja elektrooniliste süsteemide ilmumist. Sellised masinad said tähise ESV, ingliskeelsest terminist Experimental Safety Vehicle ehk „eksperimentaalne turvasõiduk“.

Ekraanitõmmis: YouTube

Üheks tuntud varaseks Volvo projektiks sai prototüüp, millel katsetati lahendusi tulevase seeriamudeli 240 jaoks. Konstruktsioonis kasutati deformatsioonitsoone — kerekirju, mis on mõeldud löögi korral kokku vajuma.

Mees oranži elektriauto roolis. Foto: Masterok

Deformeeruvate tsoonide idee töötati Mercedes-Benzis välja juba 1950. aastatel. Kuid neil aastatel ei rakendatud seda seeriaautodes peaaegu üldse.

Volvol oli ka teisi oma aja kohta ebatavalisi omadusi: kaamera auto taga, mitu turvapatja, sealhulgas külgmised, ning automaatselt kinnituvad turvavööd.

Valge Toyota kontseptsioonmustade paneelidega. Foto: Masterok

Toyota valmistas ESV-programmi raames sada eri tüüpi prototüüpi. Fotol on näha neist viimast. Masin sai turvapadjad, suurendatud tugevusega kaitserauad ja kereelemendid, mis on mõeldud löögienergia neelamiseks.

Praegu tundub selline komplekt tavaline, kuid sel hetkel peeti sarnaseid lahendusi eesrindlikeks.

Austin-Morris 1300 SRV5

1974. aastal võttis ettevõte Austin aluseks seeriaauto 1300 ja ehitas selle baasil turvalise prototüübi. See lõpetas BLMC SSV seeria, mida korporatsioon British Leyland alustas arendamist 1972. aastal.

Kokku oli selles sarjas viis masinat ning SRV5 jäi viimaseks. Selle kõige märgatavamaks detailiks osutus spetsiaalne kapott, mis oli mõeldud jalakäijate kaitseks.

Austin-Morris 1300 SRV5 hoone ees. Foto: Masterok

Arendajate arvutuste kohaselt ei tohtinud inimene otsasõidu korral rataste alla jääda. Selle asemel pidi tema keha paiskuma kapotile ja sellel veerema, mis suurendas ellujäämisvõimalust.

Pininfarina Nido

2004. aastal ilmus väike prototüüp Pininfarina Nido. See loodi näitamaks, et kompaktsed mõõtmed iseenesest ei muuda autot võimetuks reisijaid kaitsma.

Konstruktsiooni aluseks oli ümara kujuga jäik karkass, mida oli väga raske kokku suruda. Kokkupõrkel pidi masin takistusest eemale põrkama nagu pall. Arendajad lootsid, et turvavööga kinnitatud reisijad jäävad seejuures vigastusteta.

Kaitsepõhimõttelt meenutas Nido Vormel-1 võidusõiduauto kokpitti. Seejuures pälvis prototüüp mitmeid disainiauhindu, nii et funktsionaalsus oli siin kombineeritud atraktiivse välimusega.

Mercedes-Benz ESF 2009

Kontseptsioonauto Mercedes-Benz ESF 2009. Foto: Masterok

Allika autor nimetab Mercedes-Benz ESF 2009 kontseptsiooni ehk ajaloo kõige täiuslikumaks ESV-ks. Selle varustusse kuulus spetsiaalne pidurduspadi, mis väljus kere eesmise osa alt ja lühendas pidurdusteekonda.

Andurid tuvastasid kokkupõrke ning süsteem käivitas padja 200 millisekundit enne seda.

Salongis ei olnud kaitseks mitte ainult arvukad turvapadjad. Avarii korral liikusid istmed auto keskosa suunas, mistõttu inimesed sattusid ustest kaugemale ja lõid nende vastu väiksema tõenäosusega.

Mercedes-Benzi jaoks oli see projekt esimene ESV 35 aasta jooksul. Enne seda oli mudel ESF 24, mis lasti välja 1974. aastal.