Kust pärines rusikavõitluse tehnika: töö, kindad ja sajad kahevõitlused

Vene rusikavõitlus ei olnud kaootiline kaklus, vaid reeglite ja oma tehnikaga võistlus. Tugev löök ei kujunenud treeningusaalis, vaid igapäevatöös, libedal jääl ja aastatepikkuses praktikas.

Ekraanitõmmis: Facebook

Milline pidi olema löök

Vene rusikavõitlusest räägitakse sageli kui „rahva jõu“ väljendusest. Kuid etnograafilised ülestähendused näitavad: ilusate sõnade taga peitusid täiesti kindlad võtted, mis kujunesid sajandite jooksul. Erinevates kohtades, Tulast Kaasanini, otsisid võitlejad viisi, kuidas ühe täpse tabamusega vastane „seinast“ välja lüüa.

Osalejad pidid järgima üsna rangeid piiranguid. Lamajat ei tohtinud lüüa, rünnata selja tagant ega anda lööki sellele, kellel hakkas veri jooksma. Jalgu võitluses ei kasutatud ning kinnas ei tohtinud sisaldada peidetud raskust, nagu tina, münti või metallitükki. Katariina I 1726. aasta käskkiri sätestas eraldi, et läbi tuleb ajada „ilma lisanditeta“. Rahvapraktikas püsis see nõue kuni 20. sajandini.

Lüüa tohtis ainult rusikaga — kindaga või ilma — ja ainult keha eesmisse ossa. Peamised piirkonnad olid pea, rind, mida nimetati „hingesse“ või „südame alla“, ning roiete alune piirkond.

Lööki roiete alla hinnati eriti kõrgelt. Pärast sellist lööki võis vastane kaotada hingeõhu ja väljuda võitlusest traumadeta. Seda peeti „puhtaks“ võiduks.

Ajaloolane Boris Gorbunov, kes uuris idaslaavlaste vanu käsitsivõitluse võistlusi, kirjeldas mitmeid rünnakuvariante. Nende hulgas olid edasiliikumine koos otselöögiga, külgmine viibutus „tiivalt“, löök alt üles ja võimas liikumine ülalt, mida tuntakse kui „kõrguselt“ või „õlalt“.

Viimast varianti peeti kõige raskemaks. Võitleja pööras õlga, pani raskuse eesmisele jalale ja kaasas liikumisse kogu korpuse, mitte ainult ühe käe.

Sepikoda treeningusaali asemel

18.–19. sajandil ei läbinud võitlejad reeglina eriväljaõpet. Nende füüsilise vormi lõi töö. Etnograafide poolt 1920.–1950. aastatel kogutud endiste osalejate juttudes mainiti „lootusandvate võitlejate“ seas sageli seppi, laadijaid, lihunikke, burlakke, puuseppi ja vasaramehi.

Nende inimeste igapäevane töö koormas keha pidevalt liigutustega, mis sarnanesid võitlusvõtetega. Sepp, kes töötas aastaid vasaraga, pööras korpust ja suunas jõu jalgadest läbi alaselja, puusade ja õla rusikasse. Seetõttu tekitati tugev viibutus kogu kehaga, mitte ainult käelihastega.

Niitmisel tegi keha laia pöörde ning töösse lülitusid kõhu põikilihased. See oskus aitas külgmiste löökide puhul. Puude lõhkumine meenutas liikumist ülalt alla koos keharaskuse täieliku kaasamisega.

See seletab käsitööliste ja vabrikutööliste sagedast kohalolu võitlejate seas. Semjon Treštšala ja Botin, tuntud Moskva võitlejad 19. sajandi esimesest poolest, olid füüsilise töö tegijad, mitte professionaalsed atleedid. Nendest kirjutas koduloolane Ivan Snegirjov raamatus „Vene rahvapühad“. Kaasanis, Tulas ja Kalugas kujunesid „seinad“ sageli just tehaste ja eeslinnade ümber.

Poiste „seinast“ täiskasvanute võitluseni

Peamine võitlus ei alanud täiskasvanud osalejatest. Kõigepealt tulid väljakule või jääle kümne-kaheteistkümneaastased lapsed, seejärel teismelised ja noormehed. Võistluse lõpetasid abielus mehed, kellele kuulus viimane sõna.

Sellisest järjekorrast kirjutasid Ivan Snegirjov, Ivan Sahharov teoses „Vene rahva lood“ ning ka hilisemate välitööde kirjapanijad. Küla jaoks ei olnud see lihtsalt kombe täitmine, vaid järjepidev õpe.

Kui poiss alustas „seinas“ osalemist umbes seitsmeaastaselt, võis tal kahekümnendaks eluaastaks seljataga olla sadu võitlusi. Kahevõitlused toimusid vanemate juuresolekul ja kehtestatud reeglite järgi. Tehnikat kontrolliti elava, sarnases vanuses ja kaalus vastase peal ning eksimused said pärast vastulööki kiiresti selgeks.

Mehed, kes olid vanuse tõttu võitlusrivist juba lahkunud, muutusid juhendajateks ja kohtunikeks. Nad jälgisid korda, parandasid rusika asendit, õpetasid pärast möödalööki tasakaalu säilitama ja lööki sammuga ühendama. Boris Gorbunovi märkmetes öeldakse, et teismelisi õpetati mitte laialt viibutama, vaid lööma lühidalt, „endast eemale“, toetudes eesmisele jalale.

Milleks olid vaja kindaid

Katse lüüa palja rusikaga pähe võis lõppeda kämblaluude murruga. Seetõttu panid võitlejad sageli kätte nahast või lõuendist õmmeldud töökindad. Sellise vigastuse ohust teati juba ammu enne spordimeditsiini teket.

Tavaline kinnas ei toiminud nagu tänapäevane poksikinnas ega summutanud löögi jõudu. Selle eesmärk oli teine: fikseerida ranne ja kaitsta nahka.

19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse materjalides mainitakse üksikuid rusika ettevalmistamise juhtumeid. Mõned võitlejad andsid lööke vastu pehmet seina, teised kasutasid kaltsudesse mähitud palki, viljakotti või liivakotti.

Kuid kohustuslikuks või massiliseks kombeks sellist harjutust ei peetud. Kirjeldused puudutavad konkreetseid inimesi ja üksikjuhtumeid. Samas tundis rahvapraktika tõepoolest löögipinna ja randmesidemete tugevdamist.

Erilist tähelepanu pöörati sellele, kuidas rusikat kokku suruda. Pöial asetati kõverdatud sõrmede peale ning kätt hoiti otse, jätkates küünarvarre joont. Lapsi võõrutati randme painutamisest. Lõdva randme eest, mis tekitas löögi „kopsikuga“, võis vanem karistada rangemalt kui vastane.

Kuidas jää ja riietus muutsid tehnikat

Talvel peeti rusikavõitlusi sageli jõe- või järvejääal, ajastades need vastlapäevale ja jõuluajale. Libe pind sundis liikumismaneeri muutma: pikk hoojooks muutus võimatuks ning tasakaalu tuli säilitada tihedas seisuasendis.

Jalad asetati harkis, kere langetati kergelt ning enne rünnakut tehti lühike samm. Kehapööre toimus jalgu maast lahti tõstmata, et pärast lööki mitte tasakaalu kaotada.

Kasukad ja poolkasukad summutasid osaliselt löökide jõudu. Seetõttu rakendasid võitlejad rohkem oma kehamassi. Mõnes kubermangus võideldi ka suvel: kerges särgis tundusid samad löögid ohtlikumad.

Kaudselt andsid sellest tunnistust võimude kaebused. Hiljem viisid need rusikavõitluse keelustamiseni, mis kinnistati 1832. aasta seadustekogus.