Väljaanne Lõuna-Eesti Postimees avaldas Facebookis lühikese teate Võru perekesksest isadepäevast ja lingi ürituse fotogaleriile. Enamik arutelus osalejaid pidas sõjatehnikat ja sõjajutte lastega perepäeval kohatuks.

Ekraanitõmmis: Facebook

Postituses nimetati üritust Võru suureks perekeskseks isadepäevaks. Toimetuse lisatud lingis galeriile öeldakse, et pidu ühendas kaitseväelased, muusikud ja erilised koerad; just sõjatehnika kohalolu sai kommentaarides peamiseks vaidlusteemaks.

Enamik kommentaatoreid suhtus sõjalisse komponenti kriitiliselt: seda nimetati sõjapropagandaks, „vanaraualaadaks“ ja kohatuks hävitamiseks mõeldud tehnika demonstreerimiseks lastele. Mõned seostasid isadepäeva rahu, kasvatuse ja vastutusega, mitte sõjaga; teised küsisid, miks seostatakse sõjateemat just isadega, mitte emadepäevaga.

Kriitikud kirjutasid, et isadepäev peaks olema seotud pere, rahu ja kasvatusega, mitte relvade, hävingu ja armeetemaatikaga. Mõned nimetasid toimuvat sõjapropagandaks ja „ajupesuks“, mis on eriti kohatu lasteüritusel. Kommentaatorid küsisid ka, miks seostatakse isadust ja mehelikkust eelkõige sõjalise jõuga.

Osa lugejaid võrdles pidu nõukogudeaegsete massiüritustega ja hoiatas, et pereürituste militariseerimine tekitab lastes hirmu ja pideva sõja tunnet. Arutelus kõlas ka pilke sõjatehnika kui „väärtusetu kraami“ aadressil ning kartust, et sellised näitused muutuvad uueks normiks.

Mida kirjutatakse kommentaarides

Kommentaarid on toodud tõlkes eesti keelest.

Toivo Tohver: „Vanaraua näitus?.. Miks isadepäeva seostatakse sõjaga?..“

Toivo Tohver (vastuseks Teet Tuvikesele): „Mul on lapsed ja lapselapsed. Seepärast ma muretsen, mida me vaimses mõttes tulevastele põlvedele jätame. Ma mäletan ka ema jutte sõjast ja tema traumasid. Kui vaadata üritusi, mis viimasel ajal Võrus toimuvad, hakkab hirmus. Lasteüritusel – ropendav bänd, lõbustuspargis peamine atraktsioon – õuduste maja, isadepäeval – sõjapropaganda, Halloweeni üritused. Kõik see sisendab lastesse hirmu ja ebakindlust. Samal ajal otsitakse lasteaedadesse ja koolidesse psühholooge ja eripedagooge. Mida me oma lastega teeme?.. Kas ma olen kibestunud?.. Minu meelest mitte. Minu väike projekt on lihtsalt ühe vanamehe ajaviide, mis ei ole selle teemaga kuidagi seotud. Ole sina ise ja olgu sinu järeltulijad turvaliselt ja kaitstud. Aga selle otsuse peab perepea ise tegema. Jumal kaitse Eestit!“

Vahur Siinvert: „Kui palju saab veel isadepäeva sõjapropagandaks muuta? Isa üllas roll hääbuva mõistusega riigis lükatakse ilma igasuguse südametunnistuspiinata sõjatehnika vankri ette. Jube düstoopia.“

Heiki Parn: „Kuna meil on väidetavalt sooline võrdõiguslikkus, siis loodan, et ka emadepäeval see vanaraud jälle välja veetakse. Miks ainult mehi seostatakse sõjaga, samas kui ema on veel olemas ja ema on mees?“

Vahur Siinvert: „Kui palju saab veel isadepäeva sõjapropagandaks muuta? Isa üllas roll hääbuva mõistusega riigis lükatakse ilma igasuguse südametunnistuspiinata sõjatehnika ette. Jube düstoopia.“

Roheline Põrnikas: „Õige isa ei mängi relvadega ega vii oma lapsi isegi sinna, kuhu selline „prügi“ on kokku korjatud.“

Ahti Jalandi: „Varsti ei jää enam ühtegi üritust, kus seda sõjasodi ei propageeritaks.“

Kalle Talpsepp: „Isadus ei ole sõjandus, vaid rahu ja mehelikkus.“

Tiiu Tiik: „Õudne! Nagu nõukogude ajal oli 7. november Suure Sotsialistliku Revolutsiooni aastapäev! Nojah, Võru on täiesti eriline küla!“

Marge Järv: „Inimeste ja infrastruktuuri hävitamist seostatakse isadepäevaga.“

Stanislav Mihkels (vastuseks Marge Järvele): „Eesti ei ründa naabreid, vaid kaitseb end. See on suur vahe. Aga isadepäeva seose sõjaga mõtles välja teie pea. Või mitte?“

Andres Lillemäe (vastuseks Marge Järvele): „Isadepäeva seostatakse kodu kaitsmisega ja kui teisiti enam ei saa, tuleb relv kätte võtta.“

Kalle Talpsepp: „Isadus ei ole sõjandus, vaid rahu ja mehelikkus.“

Toomas Põldmaa: „Kas tõesti on isad austust väärt ainult kui tapjad ja hävitajad? Õudus.“

Ivan Uleksin: „Mehed peaksid tegelema kasvatusega, mitte selle sõjapropagandaga!“

Aivar Vaasa: „Oleme uhked eelmise sajandi sõjatehnika üle. Aga raha kaasaegse jaoks on juba kulutatud.“

Meelis Hüvato: „Juudas sidus oma päevaga selle, mis isadepäevaga ei sobi: selle koli ja tapmismasinad. Tehakse sellist propagandat ja viiakse läbi põhjalik ajupesu.“

Evald Toom: „Kas on midagi absurdsemat kui näidata lastele seda, millega nende isasid tapetakse?“ 

 
Mati Luka: „Üks meie tuntud minister lubas selle imetehnikaga Venemaa vallutada!“ 

 Ain Aasmaa: „Vana koli on uus norm!“ 

Siiski ei jagatud seda vaadet üksmeelselt: mõned lugejad toetasid näitust ja nägid selles kasulikku osa pidupäevast. 

Aavo Huugen (vastuseks Toivo Tohverile): „Iga mehe (isa) püha kohus on kaitsta oma koobast!“

Aix (vastuseks Toivo Tohverile): «Archer ei ole mitte mingist otsast vana raud, see on hetkel üks maailma kaasaegsemaid suurtükisüsteeme.»

Ragnar Sisask: «Väga hea üritus, lastele meeldis väga. Oli, mida vaadata.»

Eesti kaitsehanked: laskemoon võib kallineda 8–10 korda

Sõjaliste hangete ja riigikaitse arengukavade pidev laiendamine tekitab üha rohkem küsimusi tehnilise varustatuse, kaadri ettevalmistamise ja pikaajaliste finantsmõjude kohta maksumaksjatele. Radio Narva järjekordses saates analüüsib Mihhail Stalnuhhin üksikasjalikult sõjaliste ekspertide ja poliitikute avalikke sõnavõtte relvastushangete kohta, hinnates riske, et strateegilised dokumendid muutuvad täitmatuteks soovide nimekirjadeks, ning analüüsides kaitsevaldkonna majandusseaduspärasusi.

Arutelu Kaitseministeeriumi ümber toimuvate probleemide ja eelarvevahendite jaotamise üle tõusis uuele tasemele pärast uudiseid poliitilisest karjäärist loobunud endise kaitseministri tagasiastumisest. Analüüsides kaitsevaldkonna avalikke hinnanguid, juhtis Mihhail Stalnuhhin tähelepanu meedias kõlanud sõjaliste ekspertide seisukohtadele. Eelkõige iseloomustas üks relvastusekspert praegust olukorda kui «jõulude» saabumist kaitsevaldkonnas, kus iga väeliik loodab saada oma «läikiva kingituse» — alates 90-meetristest laevadest laevastikule kuni raketitõrje, õhuväe lennukite ja maaväe täiendava tulejõuni.

Seejuures väljendas sõjaline ekspert kartust, et riigikaitse arengukava võib muutuda uusaastasoovide nimekirjaks, ilma et tegelikult oleks piisavalt ressursse nende pikaajaliseks rakendamiseks. Viidates väljavõtetele ekspertide publikatsioonidest, märkis Mihhail Stalnuhhin, et sõnastuste taga, mis puudutavad «võimepakettide lammutamise» ja «lappidega dokumentide loomise» riske, peitub professionaalide sügav mure. Peamine probleem seisneb selles, et kaunite, kuid ressurssidega tagamata elementide lülitamine plaanidesse vähendab otseselt riigi tegelikku lahinguvalmidust.

Arendades merehangete teemat, tõi Mihhail Stalnuhhin näite 90-meetristest laevadest, mida ostetakse muu hulgas humanitaarülesannete täitmiseks või naftalaikude korjamiseks. Erinevalt muuseumieksponaatidest — nagu ajalooline laev Suur Tõll Tallinna Lennusadamas — nõuavad sõjalaevad tohutut infrastruktuuri. Tehnika ostmine on vaid väike osa kuludest. Selle käitamiseks on vaja suletud ja kaitstud baase, spetsialistide pikaajalist väljaõpet, pidevat kaadri rotatsiooni, regulaarset mootorite ja sõukruvide vahetust ning tehnilist hooldust.

Mereväeprojektide hooldamise keerukuse ja kalliduse näitena mainiti Briti kogemust viie uue fregati seeria ehitamisel. Hoolimata sellest, et laevatehastes võeti kasutusele teine vahetus, tunnistavad Briti eksperdid ja sõjaväelased avalikult probleeme kaitsevõime ja tehnilise toetusega. Euroopa laevatehaste koormatus Suurbritannias ja Prantsusmaal tähendab, et uute sõjalaevade tellimuste esitamine võib nõuda pöördumist välismaiste tootjate poole — näiteks Lõuna-Koreasse, mis toob endaga kaasa täiendavaid raskusi hoolduses ja personali keelelises ettevalmistuses.

Mihhail Stalnuhhin jälgib ka vaadete evolutsiooni soomustehnikale ja lennuväele. 2022. aastal oli sõjaliste arutelude põhiteemaks Leopard-tankide tarnimine, mida tajuti universaalse lahendusena. Kaasaegne lahingukogemus näitab aga, et võtmetähtsuse omandavad mehitamata süsteemid — maa-, mere- ja õhusüsteemid. Sellel taustal tekitab vananevate lennukimudelite, näiteks Tšehhi õppe-treeninglennukite L-39 ostmine küsimusi tegelike ülesannete kohta, mida see tehnika täitma peab.

Olukorda relvastushangetega illustreeriti ajalooliste näidetega ebaratsionaalsetest projektidest. Teise maailmasõja ajal töötati USA-s välja projekt X-Ray, mille raames pakkus Ameerika hambaarst välja kasutada taimeriga mikropommidega varustatud nahkhiiri Jaapani linnade süütamiseks. Katsetuste ajal New Mexicos pääsesid nahkhiired lahti ja põletasid maha objektid Ameerika enda sõjaväelennuväljal. Samuti mainiti Teise maailmasõja aegseid eksperimente Jaapani portselanpommidega nakkuste levitamiseks ja Euroopa keskaegset relva «inimesepüüdja» — kroonlehekujulise klambriga varustatud teivast, mida kasutati rüütlite vangistamiseks lunaraha saamise eesmärgil.

Mainiti ka ajaloolisi pretsedente skandaalsetest sõjalistest hangetest Eestis 1990-ndatel aastatel, kui ostetud Iisraeli automaadid Galil ja miinipildujamiinid osutusid praagiks või ei sobinud kaliibrilt olemasolevate süsteemidega, mis nõudis pidevat raudade vahetamist ja täiendavaid kulusid. Samuti arutleti Eesti kogemuse üle soomusrongide kasutamisel Vabadussõjas ja praeguste infrastruktuuriprojektide, näiteks Rail Baltica üle.

Kaitsekulutuste majanduslik külg on otseselt seotud inflatsiooniprotsessidega. Mihhail Stalnuhhin rõhutas, et kaitsekulutuste suurendamine kutsub paratamatult esile inflatsiooni, kuna sõjaline toodang ei ole sisemaine tarbekaup. Üleminek uutele relvastusliikidele toob kaasa laskemoona kallinemise 8–10 korda. Seejuures ei suurene riigieelarve proportsionaalselt tehnika ülalpidamiskulude kasvuga.

Sõltuvus välistarnetest tekitab kriisi korral kriitilisi riske. Nagu näitas pandeemiakogemus, kus riigid pidasid maskide ja vaktsiinidega lennukeid kinni otse Saksamaa tankimispeatustes, lakkavad tegeliku konflikti puhkemisel laskemoona, varuosade ja lennukipetrooli tarned välismaalt, kuna tootjariigid hoiavad ressursse enda vajadusteks. Ainus usaldusväärne kaitsesüsteem on see, mida riik on suuteline oma territooriumil iseseisvalt tootma ja hooldama, nagu tegi omal ajal Iisrael püstolkuulipildujaga Uzi, mis loodi minimaalsest arvust detailidest.

Diskussiooni lõpetuseks märgiti, et poliitikute avaldused Riigikaitse Nõukogu „sisukatest ja avameelsetest“ istungitest ning selliste ekspertide nagu Ivo Juurvee kaasamine ei muuda majanduse põhiseaduspärasusi. Riigi kaitse-eelarve on piiratud ning krediidiliinid (Eestis on avatud laenuvõimalused umbes 6 miljardi euro ulatuses) langevad paratamatult maksumaksjate õlgadele. Ilma täieliku hooldustsükli loomise, kaadri ettevalmistamise ja laskemoonavarudeta jäävad kallid relvahanked vaid paraadide korraldamise vahendiks, mitte reaalseks julgeoleku tagamise instrumendiks.