Kuidas kaoliini kaevandamine muutis ühe Inglismaa piirkonna valgete mägede ja türkiissiniste järvede maaks

Edela-Inglismaal on maastik, mis ei sarnane sugugi ranna- ja surfipostkaartidele. Siin on endised karjäärid muutunud rohelisteks laguunideks ning kaevandamisjäätmed on kerkinud tehislike mägedena.

Illustratiivne foto: BBC Travel

Lapsena ronis selle loo autor ühe sellise mäe otsa Saint Dennise küla lähedal. Flatty-nimelise aherainemäe tipust jälgis ta teed, kujutades end ette vibukütina, kes laseb noole mööduva auto suunas. Kõrval kõrgus koonusekujuline Pointy. Koos said need lumivalged kuhjatised kohalikele lastele tohutuks mänguväljakuks.

Flatty ja Pointy asuvad piirkonnas, mida kutsutakse „Cornwalli Alpideks“. Selle ebatavalise nime taga peitub Clay Country ehk „savimaa“. Rohkem kui 250 aastat kaoliini kaevandamist on muutnud umbes 91 ruutkilomeetri suurust ala: väikeste talude, nõmmede ja kanarbikunõlvade asemele on tekkinud sügavad karjäärid, kirkad rohelised veekogud ja tehislikud tipud.

Kuidas Cornwallist leiti „valge kuld“

1746. aastal otsis Plymouthi keemik William Cookworthy materjale, millest saaks valmistada Hiinast toodavaga sarnast portselani. Siis avastas ta Helstoni lähedalt kaoliinimaardla, mida nimetatakse ka Hiina saviks.

Kuumuskindlast savist, mida kohalikud tundsid nimega moorstone, teadsid Cornwalli tinakaevurid juba varem. Sellega tihendati ahjude pragusid. Cookworthy mõistis, et materjali saab kasutada portselani tootmiseks, ning leidis hiljem suuremad ja puhtamad lademed Saint Austelli linna lähedalt. 1768. aastal patenteeris ta kõva portselani retsepti.

19. sajandil kasvas nõudlus kaoliini järele järsult ning kaevandamine Saint Austelli ümbruses laienes kiiresti. See andis tööd mitmele põlvkonnale kohalikele peredele. Kommertsiaalse väärtuse tõttu hakati savi kutsuma „valgeks kullaks“: seda kasutati väga erinevates toodetes, alates hambapastast kuni kosmeetikani.

1910. aastaks tootis Cornwall umbes poole kogu maailma kaoliinist, ligikaudu miljon tonni aastas. Kolm neljandikku kaevandatud materjalist läks ekspordiks.

„Klassiruumis kuulsime me sireene ja plahvatusi,“ meenutas Clay Country põliselanik Steve Hocken. Ta rääkis 20. sajandi keskpaigast, mil tegutsevad karjäärid asusid sõna otseses mõttes majade ja koolide kõrval.

Tänapäeval töötab Hocken vabatahtliku giidina Wheal Martyni kaoliinitööstuse muuseumis, mis on ainus omataoline Suurbritannias. Muuseum asub kahe endise Viktoria-aegse ettevõtte territooriumil Saint Austelli lähedal. Seal räägitakse savi kaevandamise ajaloost ja sellest, kuidas see mõjutas Cornwalli elu. Muuseum toimib ka infopunktina külastajatele, kes suunduvad Luxulyani orgu ja Charlestowni piirkonda, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse „Cornwalli ja Lääne-Devoni kaevandusmaastik“.

Hocken ise tuli valdkonda 15-aastaselt. Alustades „teepoisina“, töötas ta savitööstuses 37 aastat. Littlejohnsi karjääri sõitis ta jalgrattaga, täites erinevaid ülesandeid.

Muuseumi parkla lähedal näitas Hocken vana Lansalsoni karjääri, mis on nüüd veega täitunud. Tema sõnul tuleb karjääri süvendamiseks seda ka laiendada, vastasel juhul muutuvad tööd liiga ohtlikuks.

Lansalsoni sügavus on umbes 46 meetrit ja laius vastab ligikaudu jalgpalliväljakule. Pinna all on aga umbes 44 meetrit kaoliini, mistõttu vesi näib piimjas-türkiissinine. Sellised ujutatud karjäärid meenutavad Kanada Kaljumäestiku liustikujärvi, kuid neis ujumine on keelatud ja ohtlik.

Vaatamata rollile Cornwalli majanduses ja tööstusajaloos, jäi Clay Country pikaks ajaks turismimarsruutidest kõrvale. Kirjanik Daphne du Maurier kirjutas, et Saint Austelli tagused künkad, kus savi kaevandatakse, ei sarnane mitte millelegi muule riigis.

Rajad karjääride vahel

Tänapäeval on parim viis „Alpide“ tööstusminevikuga tutvumiseks jalgsi. 2025. aastal avas maad omav ettevõte Imerys juurdepääsu varem suletud aladele. Rajati veel 34 km jalgradu, millest paljud sobivad ka jalgratturitele ja ratsanikele. Võrgustiku kogupikkus ulatus 62 kilomeetrini.

Tegemist on lubatud marsruutidega eraterritooriumil. Mõned neist ühenduvad suurema Clay Trailsi süsteemiga, mis viib Pari randa, Luxulyani orgu ja teistesse kohtadesse piki riiklikku jalgrattateede võrgustikku.

Üks marsruut algab Wheal Martyni juurest ja kulgeb mööda vana raudteeliini. Kunagi laaditi siin kaoliini aururongidele, mis suundusid Pari sadamakaidele. Edasi läheb rada mööda aedadest, kus lehvivad Cornwalli lipud, ning mööda liivaseid teid Carn Grey kaljunukini Treturgay küla lähedal.

Vaade Saint Austelli lahele Caerloggas Downsilt. Foto: Emma Truscott / BBC Travel

Viie miili pikkune marsruut ehk umbes 8 km tiirutab ümber ujutatud Pentruffi ja Baali karjääride. Teel ei ole kohti, kust saaks toitu osta, seetõttu soovitatakse ränduritel kaasa võtta „crib“ — nii kutsutakse Cornwallis hommikust oodet.

Sügisene taimestik pehmendab nõlvade piirjooni. Rohus on näha seeni, vee kohal kostab linnuhääli ning pinnal õõtsuvad väikesed kajakad. Lubatud marsruudid ja Clay Trailsi rajad on tavaliselt avatud aastaringselt ja tasuta.

Mõned lõigud kulgevad siiski kaoliinikarjääride ja tööstusobjektide lähedal. Seetõttu ei tohi tähistatud rajalt kõrvale kalduda.

Jäätmemäed

Kaugelt on näha Great Treverbyn Tip mägi, mida kohalikud elanikud kutsuvad nimega Sky Tip. Seda hakati kuhjama juba 1930. aastatel. Iga tonni kaoliini kaevandamisel jäi järele kuni üheksa tonni jäätmeid ning aja jooksul moodustasid need vähemalt sada heledat püramiidjat tippu.

Enamik selliseid aherainemägesid kadus hiljem ning nüüd on horisondil säilinud vaid mõned. Kunagi peeti neid inetuteks, kuid mitme põlvkonna kohalike elanike jaoks on need mäed saanud harjumuspäraseks osaks maastikust, mis paistab koduakendest.

2014. aastal tegi Imerys ettepaneku Sky Tip tasandada, kuid elanikud seisid sellele plaanile vastu. Nüüd lehvib selle tipus Cornwalli lipp, mis on saanud kohalikele uhkuse ja võidu sümboliks.

Kaoliini kaevandamine on märgatavalt vähenenud, kuid varusid jätkub veel mitmeks aastakümneks. Valdkond pakub endiselt töökohti ja toob kohalikule majandusele sisse umbes 40 miljonit naelsterlingit ehk 53,9 miljonit dollarit aastas.

Tööstusmaastiku ulatuse nägemiseks võib ronida naabruses asuvale Caerloggas Downsi platoole. Siit avaneb lai vaade St Austelli lahele. Selge ilmaga on kauguses vahel näha laevu, mis veavad Cornwalli kaoliini eri riikidesse.

Rada tõuseb läbi endise karjääri, kus lilla kanarbiku vahelt avaneb järk-järgult vaade Sky Tip tipule. Selle korrapärane siluett tundub võõrkehana, justkui iidne monument, mis on toodud Cornwalli rannikule.

Taimestik Sky Tip nõlvadel. Foto: Emma Truscott / BBC Travel

Maastik muutub: vanad karjäärid kasvavad järk-järgult kinni, metsik loodus naaseb ning uued rajad avavad külastajatele kohad, kuhu varem ei pääsenud.

„Loodus leiab alati tee,“ naeratas autori vestluspartner, kui räägiti sellest, kuidas kant on muutunud.

Pärast seda suundus autor Flatty ja Pointy juurde, mida ta polnud aastaid külastanud. Lapsepõlves tundusid need kaks aherainemäge tohutud, metsikud ja alistamatud. Clay Country laste jaoks olid need loomulikuks mänguväljakuks ning täiskasvanuna tundsid kohalikud tuttavad piirjooned ära maanteel A30 sõites.

Nüüd, seistes kahe tipu vahel, nägi autor neid palju väiksemana, kui mäletas. Varem, selgitades, kust ta pärit on, ütles ta sagedamini „Newquay lähedalt“, sest see koht on tuttav suuremale hulgale inimestele. Kuid pärast kodukanti naasmist otsustas ta nimetada end „Cornwalli Alpide“ elanikuks.