Villastest kostüümidest püksteni: kuidas muutus stjuardesside vormiriietus

Kunagi ei tervitanud pardateenindajad vaid reisijaid, vaid tankisid ka lennukeid, laadisid pagasit ja keerasid kinni istmete kinnitusi. Nende vorm oli paks tööriietus, mis hiljem muutus lennufirma üheks peamiseks sümboliks: eri aastatel ilmusid sellesse miniseelikud, šortsid, saapad ja isegi läbipaistvad kiivrid.

Rohelises vormis naine vanaaegse lennuki juures. Foto: AdMe

Meditsiiniõde pardal ja esimene vorm

1920. aastatel palkasid tsiviillennufirmad pardale vaid mehi. Muutused algasid 1930. aastal tänu Ellen Churchile. Tal oli meditsiiniõe diplom, ta unistas lendamisest ja läbis lennukursused, kuid piloodikohta tal saada ei õnnestunud.

Siis pöördus Ellen lennufirma poole teise ettepanekuga: võetagu ta meeskonda reisijatega tegelema. Tema mõtte kohaselt võiks diplomeeritud meditsiiniõde pardal vähendada inimeste lennuärevust ja aidata samal ajal müüa rohkem pileteid. Juhtkond otsis just viise, kuidas muuta lennureisid populaarsemaks. Idee kiideti heaks ning pärast mõnekuulist ettevalmistust tõusis Ellen esimest korda pardale pardateenindajana.

Tema professionaalne kogemus mõjutas ka vormi välimust: esimesed kostüümid meenutasid meditsiiniõdede riietust. Töö nõudis aga enamat kui vaid korrektsust ja oskust reisijaid rahustada. Pardateenindajad seadsid salongi korda, tassisid pagasit, tegelesid lennuki tankimisega ja pingutasid iseseisvalt polte, mis hoidsid istmeid põranda küljes. Mõnikord tuli neil aidata lennukit angaari lükata.

Sellise töö jaoks valiti raske tumeroheline villane kangas. Riietus koosnes seelikust, jakist, peakattest ja mitte just kõige mugavamast keebist.

Seitse naist samasuguses tumedas vormis. Foto: AdMe

Umbes 1940. aastateni jäi vorm selliseks. Kangadefitsiidi ajal hakkasid rätsepad kärpima kõike, mis nõudis liigset materjali: volte, pikkust ja üldist mahtu. Riided muutusid kehasseistuvamaks ning nende all hakati kandma trimmivaid vöösid. Võimalik, et see võimaldas läbi ajada väiksema koguse kangaga.

Vormis mees tervitab naiste gruppi hoone juures. Foto: AdMe

Mõned vedajad otsustasid mõneks ajaks ilma vormiriietuseta läbi ajada. Kuid reisijad olid ärevil, kui nad ei saanud aru, kes salongis viibivatest inimestest kuulub meeskonda. Tulemusena lisati kohustuslikku komplekti madala kontsaga kingad, ning lamedad kingad lubati jätta vaid lennukisiseseks tööks. Rasked soojad keebid olid selleks ajaks juba kadunud.

1950-ndad: riietus, mis müüs reisist unistamist

Stjuardess loeb lennuki salongis ajakirja. Foto: AdMe

20. sajandi keskpaigaks sai lendamine kättesaadavaks mitte ainult jõukatele inimestele. Pardateenindajad ei olnud enam vaid turvalisuse ja rahu märk, nüüd pidi nende välimus näitama uue elustiili ligitõmbavat poolt.

Lennureis võimaldas olla hommikul ühes riigis ja suunduda õhtuks õhtusöögile juba teise. Seetõttu hakkasid lennufirmad vormi loomisse kaasama tuntud moeloojaid. Meeskonna välimus oli hoolikalt läbi mõeldud: elegantseid kostüüme täiendasid väikesed kübarad, valged kindad, laitmatu soeng ja meik.

Vormi jaoks valiti kangad, mis sobisid pikkadeks lendudeks. Mittekortsuv vill säilitas kaua korrektse välimuse ning polüestrit sai kiiresti pesta ja kuivatada. Riietesse ilmusid ka väikesed peidetud taskud lennu ajal vajalike asjade jaoks.

1960-ndad ja 1970-ndad: miniseelikud, saapad ja kiivrid

1960-ndate kirkad rõivad palmide taustal. Foto: AdMe

Lennufirmad kasvasid ja konkureerisid üksteisega üha aktiivsemalt. Riik reguleeris sageli piletite hinda, mistõttu ei saanud klientide meelitamiseks hindu langetada. Vedajad pidid leidma muid viise reisijate, eelkõige äriinimeste huvitamiseks.

Konservatiivsed kostüümid andsid teed silmatorkavamatele komplektidele. Nendesse ilmusid lühikesed seelikud, šortsid ja saapad. Õmblemiseks kasutati sageli sünteetilisi materjale, kuna neid oli pärast lendu lihtsam puhtaks pesta.

Mannekeen kirkas riietuses koos läbipaistva kiivriga. Foto: AdMe

Vormist sai osa lennufirma reklaamkuvandist ning lendu hakati esitlema kui eredat seiklust. Pardateenindajatest said vedaja äratuntavad näod. Üks neist kaunistas oma lennukite ninad isegi naeratava suu kujutisega.

Mõned disainilahendused näevad tänapäeval eriti ebatavalised välja. Ühed töötajad said pontšod koos sombreedodega, teised kandsid šortse ja kõrgeid saapaid. Hoolikalt sätitud soengute kaitsmiseks vihma ja tuule eest kasutati suuri läbipaistvaid kiivreid.

Samas eksisteeris ka praktilisemaid variante. Üksikud disainerid lõid vormirõivaid detailidest, mida sai omavahel vahetada ja vastavalt valikule kombineerida.

Neli stjuardessi 1960ndate kirevas vormis. Foto: AdMe

Lühikesed riided ei sobinud kõigile pardateenindajatele. Need segasid tööd ning osa reisijaid hakkas töötajatesse vähem lugupidavalt suhtuma. Seetõttu oli 1970ndatel tekkinud võimalus kanda pükse paljude jaoks tõeline kergendus.

Stjuardessid eri aastate vormirõivastes. Foto: AdMe

Moekunstnikud pöördusid ka varasemate stiilide poole. Vormikomplektidesse ilmusid taas sallid, mis olid seotud „lavallière“-sõlme. Selline variant oli levinud Prantsusmaal 19. sajandil.

Miniseelikute asemele tulid järk-järgult särkkleidid. Nende lõige sobis paremini igapäevatööks: sellistes riietes oli lihtsam ulatuda käsipagasini ülemistel riiulitel ning transportida salongis jooke ja sööki.

1980ndad: panus mugavusele ja ohutusele

Kaks naist kohvritega 1970ndate inimeste taustal. Foto: AdMe

Pärast kirevat kümnendit muutus reisijatevoog ise. Salongidesse tekkis rohkem lastega peresid, samas kui varem andsid klientide seas tooni üksi reisivad äriinimesed. Meeskonnalt oodati taas ranget, professionaalset ja usaldusväärset välimust.

Vorm muudeti vaoshoitumaks, mugavamaks ja elegantsemaks. Materjalide valikul arvestati üha enam ohutust: riided õmmeldi kergetest, hästi õhku läbilaskvatest ja tulekindlatest kangastest. Isegi dekoratiivsetele elementidele hakati andma praktilisi omadusi.

Rätikud ja lipsud vormil pole vajalikud vaid välimuse viimistlemiseks. Vajadusel võivad need marjaks ära kuluda maski või sidumisvahendina. Samuti ei tõmmata neid ümber kaela tavalise sõlmega: aksessuaarid kinnituvad riietele klambrite ja takjapaeltega.

Ka tumesinine värv täidab korraga mitut ülesannet. See jätab professionaalse mulje ja aitab reisijatel end rahulikumalt tunda. Lisaks on sellisel kangal plekid vähem märgatavad, mistõttu ei pea juhuslikult määrdunud töötaja alati kohe vormi vahetama.

Singapore Airlinesi sarong ja kaasaegsed komplektid

Pardateenindajad traditsioonilises vormis lennuki trepil. Foto: AdMe

Sarong-kleit Singapore Airlinesi töötajatele loodi juba 1972. aastal. Selle pikkust saab muuta ning tänu lõhikule saab seeliku vajadusel kõrgemale tõsta, et salongis mugavamalt liikuda.

Sarongi varjund aitab reisijal tuvastada töötaja ametikohta: tema ees võib olla tavaline pardateenindaja, vahetuse vanem või ülevaataja. Isegi meik valitakse vastavalt vormi värvile.

Sinises vormis stjuardess kõnnib salongis. Foto: AdMe

Paljudes kaasaegsetes lennufirmades saavad töötajad valida mitme komplekti variandi vahel, sealhulgas pükste ja seeliku vahel. Seejuures peab vorm jääma mugavaks salongis liikumiseks, soojendama külmas, mitte olema liiga palav ning eristama töötajat reisijate hulgast.

Igas olukorras peab inimene pardal kiiresti aru saama, et tema ees on lennufirma töötaja. Seetõttu vormiriietus tõenäoliselt ei kao: selle lõige ja detailid muutuvad koos moega, kuid see peab jääma mugavaks ja silmapaistvaks.