Kuidas 1992. aasta Pariisi moelava kinkis Venemaale „uusrikaste“ sümboli

Kunagi peeti erkpurpurset pintsakut edu, võimu ja peaaegu kättesaamatu staatuse märgiks. Hiljem muutus see naljaobjektiks, kuid jõudis igaveseks siduda moe, televisiooni ja „uusrikka“ kuvandi.

Illustratiivne foto: Kultuuroloogia

1990-ndate algus jäi meelde terava kontrastiga: harjumuspärane nõukogude kord varises kokku, piirid avanesid ning koos nendega jõudsid riiki uued kaubad, ideed ja mood. Aastakümneid kestnud halli riietuse taustal muutus eriti märgatavaks meeste pintsak, mis oli küllastunud bordoopunast, erepunast või vaarikakarva tooni.

Vaarikakarva pintsak seostus „uusrikaste“, kriminaalsete autoriteetide, finantsilise heaolu ja sooviga endast märku anda. Kuid see kuvand ei sündinud Venemaa turgudel.

Erksa pintsaku tee moelavalt Venemaa ellu

Lähtepunktiks sai 1992. aasta Pariis. Itaalia disainer Gianni Versace tõi meesterõivaste esitlusel lavale modellid kaherealistes pintsakutes, mis olid värvitud küllastunud punastesse toonidesse. Ranged tumedad püksid tasakaalustasid silmatorkavat ülaosa ning riietus nägi välja ühtaegu elegantne ja väga märgatav.

Erksad pintsakud moelaval. Foto: Kultuuroloogia

Varsti haarasid sellest moest kinni uue laine Vene ettevõtjad, hangeldajad ja esimesed ärimehed, kes käisid regulaarselt välismaal. Koos kaupadega tõid nad kaasa riideid ja ettekujutusi sellest, milline peab välja nägema edukas inimene.

Väljaspool postsovetlikku ruumi jäid punased pintsakud pigem lühiajaliseks kõrgmoe eksperimendiks. Euroopas ja USA-s jätkasid mehed peamiselt siniste, hallide ja mustade ülikondade valimist. Postsovetlikus ruumis langes see silmatorkav ese pinnasele, kus pärast aastakümnete pikkust hallust tunti eriti suurt janu kireva elu järele.

Järk-järgult liikus vaarikakarva pintsak pealinna moekummardajate garderoobidest kiiresti kasvava kriminaalse äri keskkonda. Inimesed, kes püüdsid näidata oma kaalu ja finantsseisu, vajasid märgatavat staatusesümbolit. Sellises pintsakus oli võimatu ümbritsevate hulka sulanduda.

Kuvandit täiendasid massiivsed kuldketid, rasked pitsatsõrmused ning kallite välismaiste autode Mercedes või BMW võtmed. Välimus pidi sõnadeta teatama: selle omanik on rikas, mõjukas ja harjunud olema peamine.

Vaarikakarva pintsak ja kuldkett. Foto: Kultuuroloogia

Selga pandud vaarikakarva pintsakust sai omamoodi avalik avaldus: „Elu on õnnestunud, mina olen siin peremees“.

Miks seostati värvi „surematusega“

Täiendava tähenduse andis bordoopunasele värvile televisioon. 1990-ndatel kogus tohutut vaatajaskonda mälumäng „Mis? Kus? Millal?“. Tolleaegse reegli kohaselt pidid asjatundjad kandma bordoopunaseid pintsakuid.

Saate „Mis? Kus? Millal?“ asjatundjad bordoopunastes pintsakutes. Foto: Kultuuroloogia

Saate peapreemia, kristallöökulli võitjad said võimaluse kuuluda igaveseks eriklubisse. Selliseid mängijaid nimetati „surematuteks“.

Bordoopunane pintsak tele-eetris. Foto: Kultuuroloogia

See seos väljus kiiresti teleekraani piiridest. Kriminaalsed autoriteedid omistasid bordoopunasele värvile võime tuua õnne ja kaitsta neid ebameeldivuste eest. See rõhutas ka nende staatust kui „puutumatuid elu peremehi“.

Bordoopunane pintsak, kuldkett ja kullakang. Foto: Kultuuroloogia

Miks tekkis pärast nõukogude hallust soov kirevate riiete järele

Punaste pintsakute armastusel oli veel üks põhjus. Psühholoogide arvates tugevdasid aastakümneid kestnud nõukogude kergetööstus, mis tootis peamiselt silmapaistmatuid rõivaid, soovi eristuda. Heade kangaste defitsiit ja ranged ettekujutused lubatud välimusest harjutasid inimesi nägema välja enam-vähem ühesugused.

Pärast „raudse eesriide“ langemist pääses kogunenud tung kirevate värvide järele vabadusse. Vaarikakarva pintsakuid ei kandnud enam ainult bandiidid ja ärimehed. Nendes ilmusid avalikkuse ette populaarsed telesaatejuhid, artistid, satiirikud ja poliitikud.

Ekraanidelt kõlasid humorist Mihhail Zadornovi esinemised, vaatajad arutasid poliitik Vladimir Žirinovski efektseid etteasteid ja „MMM-i“ looja Sergei Mavrodi finantsedu.

Vaarikakarva pintsakus õnnitles Sergei Mavrodi kaasmaalasi uue, 1994. aasta puhul.

Sergei Mavrodi uusaastatervituses. Foto: Kulturologija

Selliste pintsakute tellimustööna õmblemisest sai pealinna ateljeedele tulus äri.

Miks rikkuse sümbol muutus naljanumbriks

1990-ndate lõpuks algasid riigis stabiliseerumisprotsessid. Kriminaalne romantika taandus järk-järgult, andes teed tsiviliseeritumale ärile koos selle rangete ülikondade, lipsude ja vaoshoitud stiiliga. Kadus ka kaubadefitsiit, mistõttu vaarikapunane pintsak ei tundunud enam haruldase ja peaaegu kättesaamatu asjana.

2000-ndate alguses muutus see lõplikult antiterndiks. «Uusrikaste» üle heideti nalja anekdootides ja filmides ning pintsakust endast sai möödunud aegade äratuntav tunnusmärk.

«Uusrikas» — anekdootide ja komöödiate kangelane. Foto: Kulturologija

Režissöör Aleksei Balabanov jäädvustas 1990-ndate ajastu ja sellele iseloomuliku riietuse mustas komöödias «Pimesikk» («Žmurki»). Filmis ilmuvad kriminaalsed tegelased ekraanile just sellistes vaarikapunastes pintsakutes.

Vaarikapunane pintsak kinos. Foto: Kulturologija

Tänapäeval tajutakse vaarikapunast pintsakut kui eredat eksponaati möödunud ajastust — kärarikkast, kirevast ja hullumeelsest.