Käesoleva aasta alguse seisuga oli Eestis 304 776 isa. Nende keskmine vanus on 55 aastat, kuigi suurim vanuserühm on 42-aastased mehed. Sellised andmed avaldas Statistikaamet isadepäeva eel.

Illustratiivne foto: ERR.ee

Võrreldes eelmise aastaga vähenes isade arv rohkem kui 1600 inimese võrra. Seejuures on riigis 16 üle saja-aastast isa. 2025. aastal said esimest korda isaks 4057 meest, kes olid keskmiselt 33-aastased.

Kõige levinum haridustase isade seas on kesk-, keskeri- või kutseharidus: see on 56% meestest. Kõrgharidusdiplom on 28%-l. Perekonnaseis jaguneb järgmiselt: 56% on abielus, 21% vallalised või elavad vabaabielus, 18% on lahutatud ja 4% lesed.

Kõige suurem osa isadest – 41% – on need, kellel on kaks last. Üks laps on 37% meestest ning kolm või enam last 22%-l. Keskmiselt on ühel isal kaks last. Selle näitaja poolest on esikohal Ruhnu vald, kus isade keskmine laste arv on 2,5. Järgnevad Antsla, Põhja-Sakala ja Järva.

Regionaalsed erinevused on märgatavad ka 15-aastaste ja vanemate meeste seas. Saaremaal on isad 60,9% sellest vanuserühmast, Harjumaal aga 53,7%. Lisaks on Eestis kolm isa, kes pole veel 18-aastased; kokku on enne täisealiseks saamist isaks saanud 1196 meest.

Keskmine isastaaž riigis on 27 aastat. Järelikult on keskmise isa vanima lapse vanus samuti keskmiselt 27 aastat. Kõige sagedamini töötavad isad autojuhtide ja ehitajatena: autojuhina töötab 23 290 meest ja ehitajana 16 785.

1766 lapse puhul langeb sünnikuupäev kokku isa sünnipäevaga. 754 mehel langes sel aastal isiklik sünnipäev isadepäevale. Statistikasse kaasati mehed ja nende lapsed, kes olid 1. jaanuari seisuga Eesti elanikud.

Tervena elatud aastate erinevus Eestis on peaaegu 14 aastat: mõjutab haridus

Eestis erineb oluliste tervisepiiranguteta eluea pikkus märgatavalt erineva haridusega inimeste vahel: 2025. aastal oli see vahe peaaegu 14 aastat. Tervishoiusüsteemi hinnang tõi esile ka erinevused, mis on seotud elanike sissetulekute ja elukohaga, teatab BNS.

Kõrgharidusega inimesed elasid 2025. aastal tervena umbes 64 aastat. Põhihariduse või madalama haridustasemega elanike puhul oli see näitaja umbes 50 aastat. Raporti autorid märgivad, et rühmadevaheline erinevus on püsinud suur juba aastaid ja peaaegu ei muutu. Vähem tervena elatud aastaid on muude piirkondade seas Võrumaal, Jõgevamaal, Põlvamaal, Valgamaal ja Ida-Virumaal.

Tervishoiusüsteemi üldist tööd hindasid uurijad mõõdukalt heaks. Seejuures on süsteem märgatavalt edenenud haiguste ravis ja tervisetulemuste parandamises, kuid saab halvemini hakkama ennetustöö, elanikkonna tervise toetamise ja ebavõrdsuse vähendamisega.

Viimastel kümnenditel on riigis kasvanud nii oodatav eluiga kui ka oluliste tervisepiiranguteta elatud aastate arv. Vähenenud on surmade arv põhjustel, mille puhul õigeaegne ja kvaliteetne ravi võib surma ära hoida. Lisaks on paranenud mitmete haiguste ravitulemused ja kasvanud elanike osalemine vähi sõeluuringutes.

Positiivsete muutuste hulka arvati ka hambaarsti külastavate laste osakaalu suurenemine, alkoholi ja tubaka tarvitamise vähenemine laste ja noorte seas ning alaealiste sünnituste arvu kahanemine.

Need muutused jagunevad aga rahvastikurühmade vahel ebaühtlaselt. Raportis öeldakse, et tervislik seisund on seotud hariduse, sissetuleku, töö olemasolu, elutingimuste ja inimese harjumustega. Seejuures tegeleb meditsiinisüsteem peamiselt juba tekkinud haigustega, mitte probleemide ennetamisega.

Riskiteguritena nimetavad autorid alkoholi kuritarvitamist, ebapiisavat füüsilist aktiivsust, ülekaalu ja rasvumist. Kõik need suurendavad uurijate hinnangul krooniliste haiguste tõenäosust ja võivad aja jooksul halvendada elanikkonna tervist. Raporti autorite arvates ei ole senised meetmed piisavad, et tervislikud eluviisid muutuksid laiemalt levinuks.

Aastatel 2020–2025 on arstiabi kättesaadavus vähenenud. 2020. aastal oli perearstiabi kättesaadavusega rahul 84% elanikest, 2025. aastal aga 75%. Rahvastiku tervise arengukavas seatud eesmärk näeb ette selle näitaja kasvu 85%-ni aastaks 2030.

Järjekorrad eriarstide juurde ja teatud diagnostilistele uuringutele viivad selleni, et osa elanikkonna vajadustest arstiabi järele jääb rahuldamata. Vaimse tervise valdkonnas kasvab nõudlus teenuste järele kiiremini, kui süsteem suudab vajalikku abi osutada. Spetsialistide puuduse ja pikkade ooteaegade tõttu ei pruugi inimene saada tuge õigeaegselt.

Olukorda raskendab tervishoiutöötajate ebaühtlane paiknemine piirkonniti. Süsteemis püsib ka tõsine kaadripuudus ja töötajate vananemine. Patsiendid kannavad endiselt märkimisväärseid isiklikke kulusid, eriti ravimitele, hambaraviteenustele ja pikaajalisele hooldusele.

Tervishoiu hindamiseks kasutati 92 näitajat. Need hõlmasid andmeid rahvastiku tervise, ravitulemuste, raviprotsessi, süsteemi struktuuri ja erinevaid tervishoiuvaldkondi mõjutavate tegurite kohta.

Uurijad täpsustavad, et selline näitajate kogum ei kirjelda süsteemi tööd täielikult, kuid võimaldab näha selle tugevusi ja peamisi raskusi. Aruande peamine järeldus on, et haiguste ravi muutub tõhusamaks, kuid rahvastiku tervise edasine parandamine nõuab suuremat tähelepanu ennetustööle ja ebavõrdsuse vähendamisele, millest sõltub tervena elatud aastate arv.