Žabka, Karl ja Paša: kes Tallinna loomaaia asukatest püstitavad rekordeid

Tallinna loomaaia eakad asukad üllatavad oma vanuse, reipuse ja särava iseloomuga. Tehislikult loodud keskkonnas ja nõuetekohase hoolduse korral suudavad loomad elada palju kauem kui nende liigikaaslased looduses. Korrespondent Jelizaveta Kalugina ja Tallinna loomaaia juhtivspetsialist Inari Leiman tutvusid loomaaia vanimate asukatega — alates rekordiliselt eakatest krokodillidest ja elevantidest kuni võitlushimuliste kitsede ja pelikanideni.

Illustreeriv foto: ETV+

Tallinna loomaaia kõige vanem asukas on kääbuskrokodill nimega Žabka. Ta on juba üle 52 aasta vana. Ta saabus loomaaeda juba 1974. aastal organisatsioonist Zooobjedinenije ning täpseid üksikasju tema varasemate eluaastate kohta spetsialistid ei tea. Keskmiselt elavad kääbuskrokodillid 50 kuni 75 aastat. Praegu peetakse Žabka vanimaks liigikaaslaseks Kanada loomaaias elavat krokodilli nimega Papa, kes sai 59-aastaseks.

Veel üks tõeline loomaaia legend on prževalski hobune nimega Podkova. Ta sai 36-aastaseks. Podkova sündis Mõkolajivi loomaaias ja kolis Tallinnasse alles väga noorena — umbes üheaastaselt. Prževalski hobused elavad tavaliselt kuni 30-aastaseks, harvadel juhtudel hea hoolduse korral kuni 35-aastaseks. Selle liigi pikaealisuse rekord kuulub Ukraina looduskaitsealal elanud hobusele nimega Vetv, kes elas 38-aastaseks. Podkova peas on juba märgata halli karva, kuid ta on säilitanud reipuse ja võitlusvaimu. Inari Leimani sõnul on Podkova noorest east peale püüdnud olla karja juht ja peab end siiani täieõiguslikuks liidriks, isegi kui kõik liigikaaslased tema autoriteeti ei tunnista. Prževalski hobused erinevad oluliselt koduhobustest: neil on väike püstine lakk, teistsugune saba ja nad ei salli kategooriliselt, kui keegi üritab neile selga istuda.

Loomaaia eriline uhkus on aafrika elevant Karl, kelle vanus on umbes 44 aastat. Ta saabus Tallinnasse koos oma liigikaaslastega 1985. aastal alles pisikesena. Keskmiselt elavad aafrika elevandid 40 kuni 60 aastat, kuigi üksikud isendid võivad elada kuni 70–80-aastaseks. Elevant on väga suur ja tugev loom, mistõttu edukas töö temaga nõuab pikaajalist kontakti loomist ja vastastikust usaldust. Karl on endiselt sama elurõõmus ja aktiivne kui tema nooremad suguvennad.

Suleliste pikaealiste seas paistab silma käharpelikan nimega Paša. Ta on juba 37-aastane, kuigi tavaliselt elavad selle liigi esindajad 25–30 aastat. Paša toodi loomaaeda pooleaastaselt (arvatavasti Krasnodarist), seega on ta kogu oma elu veetnud Tallinnas. Käharpelikan on pelikanlaste sugukonna suurim esindaja ja üks maailma suurimaid lendavaid linde. Juhtivspetsialist Inari Leiman märgib, et pelikanide seas on teada pikaealisuse juhtumeid kuni 54 eluaastani ning loomaaia töötajad loodavad, et Paša suudab selle rekordi purustada.

Loomaaia lasteaias elab kameruni kits nimega Tetra, kes valmistub tähistama oma 15. sünnipäeva. Tavaliselt elavad kameruni kitsed umbes 10 aastat ning 15 aasta piiri peetakse nende jaoks maksimumiks. Ka Tetra ema ja tädi elasid Tallinna loomaaias pika elu — kuni 14-aastaseks. Tetra paistab silma sõbraliku ja rõõmsa meelega, kuid oskab samas enda eest seista: tema murdunud sarved annavad tunnistust kunagistest kokkupõrgetest võitluses karja juhtpositsiooni pärast.

Nagu märgib Inari Leiman, elavad loomad loomaaias tänu regulaarsele toidule, pidevale veterinaarhooldusele ja igapäevase ellujäämisvõitluse puudumisele oluliselt kauem kui metsikus looduses. Kuid tervise hoidmiseks ei piisa vaid hooldusest: loomaaia talitajad püüavad pidevalt oma hoolealuste elu mitmekesistada, pakkudes neile uusi elamusi ja toites nende huvi ümbritseva maailma vastu.