Ristleja Aurora seestpoolt. Retk alla kuni trümmideni.

Huvitav artikkel neile, kes pole veel unustanud, mis päev täna kalendris on ja mida see varem meie kõigi jaoks tähendas:

Vana foto ristlejast "Aurora" tehisintellekti töötlusega

 12 aastat tagasi, kui legendaarne ristleja alles alustas kapitaalremonti, tegi selle loo autor 6. oktoobril 2014 Kroonlinnas Veleštšinski dokis viibimise ajal retke Aurora sisemusse.

Peterburi elanik Sergei Sigatšov vaatas ristlejat seestpoolt kuni korpuse põhjani, kus kaared kokku saavad ja kus jookseb vana osa lõikejoon. Allpool on palju huvitavaid fotosid sellest retkest.

2. Aurora vööri poolt vaadatuna.

3. Siin on rinnatisele lähemal. Dokk on väga sügav, lähedal seismine on ohtlik. Kauguses on näha Krassin.

4. Ristleja otse eestvaates.

5. Vaade alla. Töö ristleja kallal käib juba täie hooga ja aktiivselt.

6. Vaade vööriosale ja lahingulaevade doki massiivsele batoportile. Kauguses on jäälõhkuja Sankt-Peterburg.

7. Vööriosa. Veidi kõrgemal veealusest (roostekarva) osast on näha piir „vana“, autentse ristleja (kuni 1985) ja uue veealuse osa vahel, mis valmistati Ždanovi-nimelises tehases 1984. aastaks läbi mädnenud (ja 1948. aasta remondi ajal pragudest korduvalt betooniga täidetud) osa asendamiseks.

8. Vaade parempardast.

9. Töölised on asunud tööle mitte ainult veealuse osa, vaid ka tekkide kallal.

10. Vaatasime ristlejat ka altpoolt. Seltsimehed 33. tehasest näitasid meile ka Aurora vana kiilu, mis oli keevitatud 1985. aasta uue „ždanovliku“ veealuse osa külge. Seda näitan hiljem üksikasjalikumalt.

Oluline märkus uusehituse kohta.
Minu hinnangul on umbes 65% ristleja korpuse kõrgusest ja 80% siseruumidest originaalsed, neetidega ühendatud (alumised mahud koos „uue“ korpusega on päris väikesed, vaevalt mahub läbi – kuna seal koonduvad kaared juba kiilu poole, kõike seda näidatakse siseruume käsitlevas postituses). Ülejäänu asendati 1985. aastal Ždanovi-nimelises tehases keeviskonstruktsioonidega.

Seetõttu, kui keegi teile veel räägib „ristleja täismõõdus maketist“ – saatke sellised asjatundjad põrgusse. Jah, ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Nõukogude aja tehasetöölised on muidugi ka süüdi, kuna ei näidanud kõiki neid detaile põhjalikult ja õigeaegselt – nii hakkasidki levima uskumatud lood tollal moes olnud saates „Vzgljad“ esinenud perestroika-aegsete liberaalide kerge käega.

11. Lahingulaevade dokk ise (Aleksejevi, hiljem Veleštšinski-nimeline) on muidugi tõeliselt tohutu. Siin dokiti nõukogude ajal Orlan-klassi laevu, kuid üldiselt ehitati see Balti seeria lahingulaevade remondiks. Juulis täitus sellel Keiserliku Venemaa eepilisel rajatisel 100 aastat. Ja see töötab tänaseni.

Minu üllatuseks selgus, et „vana Aurora“ oli lastud „uue“ korpuse sisse tunduvalt madalamale kui kahe Aurora nähtav piir välispardal, vt näitlikult postituse joonist nr 53. Alla laskusime muidugi ristleja mittemuuseumi osas – kuna muuseumiosa oli pitseeritud ja suletud. Muide, „tavalise“ meedia ajakirjanike gruppi, kes pääsesid ristlejale paar päeva pärast meid ametliku pressiürituse raames, sellistesse alumistesse sügavustesse ei lastud – nemad viibisid vaid ülemistes ruumides ja filmisid samuti seal.

Tehkem nüüd retk ristleja sisemusse ja vaadakem, kuidas seal on.
Hoiatan kohe, postitus on ebatavaliselt suur (üle poolesaja foto ja mitu läbilõikeskeemi) – materjali ainulaadsuse tõttu ei suutnud ma seda lühendada oma postituse tavapärase mahuni. Loodan, et ka pikendatud versioon on teile huvitav.

2. Kõigepealt siseneme sisse patareiteki tasandil.

3. Liigume mööda koridore ahtri poole.

4. Muuseumi silt.

5. Läheneme ohvitseride messile.

6. Astume sisse.

7. Vanad diivanid, "malelaud".

8. Maal. "Aurora" seisab siin Nikolai silla juures ja valgustab prožektoriga Neeva akvatooriumi Talvepalee suunas.

9. Kaunid plafoonid.

10. Veel üks maal samas kohas. "Potjomkin" Odessa reidil.

11. Läheneme komandöri salongile. See asub päris ahtris. Külgedel on kõrgema juhtkonna ja flagmani kütid.

12. Sildid kütite uste kohal.

13. Pilk tagasi mööda koridori.

Siin tabaski meid meeskonna hommikune rivistus. Et mitte segada, läksime kahekümneks minutiks flagmani kütti, kus asusid peatöövõtjast tehase laevaehitajad.

14. Flagmani kütt on kahetoaline. Vasakul on uks puhketuppa, paremal töökoht. Ootamise ajal küsitlesime oma saatjat – ligi 60-aastast vana laevaremontijat – Aurora iseärasuste ja 1984. aasta remondi kohta.

15. Ja see on flagmani küti puhketuba. Remondi ajal elab siin tehase vanemspetsialist, kes töid kureerib.

16. Astume komandöri salongi.

17. Siin on juba näha korpuse ahenemist päris ahtris. Komandöri salong pole mõeldud ainult flagmani ja komandöri vastuvõttudeks ja nõupidamisteks, vaid sellel on veel üks huvitav funktsioon. Nagu meile öeldi – ristleja komandör ei tohtinud lihtsalt niisama messi lõunale tulla ilma meeskonna esindajate kutseta (!), ja kui meeskond teda ei kutsunud, siis ta lõunatas siin üksinduses. Kas see on nii või mitte, ma ei tea, aga selline oli lugu.

18. Illuminatoreid on siin kahte vormi – nii ruudukujulisi, endine 75-mm suurtüki ava (sealt on muide näha "Krassini" ahter),

19. ...kui ka tavalisi ümmargusi.

20. Vanade pronkskinnitustega plafoonid.

21. Maal salongis: fregatt "Aurora" Avatša lahes.

22. Vaheseinte needitud elemendid. Nende järgi on suurepäraselt näha, kus on "vana" osa ja kus algab uus. Selline eksimatu marker.

23. Siin on lähemalt.

24. Kuid nüüd sai rivistus lõpuks läbi, saame minna komandöri juurde ja paluda luba alla laskumiseks.

25. Läheme komandöri juurde (tema kohta oli eraldi postitus).

26. Kõrval on veel üks messi tüüpi ruum.

27. Seinal on suur maal, mis kujutab ristleja vanade meeskonnaliikmete kohtumist pardal.

28. Maal teiselt poolt: II järgu ristleja "Novik", tagaplaanil I järgu ristleja "Askold".

29. Vastasseinal ripuvad erinevad vimplid. Nähes nende seas Viljutšinskit, tuli peaaegu pisar silma :)

Saanud loa minna alla trümmideni, laskume trepist taseme võrra madalamale – elutekile. Tasandeid/tekke on patareitekkist alates kokku neli. Ja ainult kõige alumine ja kõige väiksem on 1984. aasta uusversioon.

30. Siin on kõik juba proosalisem ja argisem. Puudub patareiteki läige.

31. Suundume trepi juurde, mis viib meid veelgi allapoole, möödudes pitseeritud muuseumitsoonidest.

32. Ka siit saaks laskuda, kuid meil on parem minna keskelt, et jõuda päris kiiluni.

33. Kahekordsete koikude jäänused. Tõenäoliselt 1945.–1947. aasta remondi pärand.

34. Endel mälestuseks koos nord_ursus-ega. Ma ei suuda ise ka uskuda, et siia sattusin! :)

35. Sellel tasandil on korpus igal pool vana ja needitud.

36. Ahah, siin ongi trepp, mida mööda läheme veelgi allapoole.

37. Skeem – et oleks selgem, kus me laskusime. Tumedamalt on märgitud muuseumiruumid, ülejäänu on mitteesinduslik elu- ja teeninduspool. Kus me praegu tegelikult asumegi.

38. Laskusime alla umbes 111.–112. kaare piirkonnas.

39. Noh, aeg on minna alla!

40. Teisena tehase vanema järel laskun mina, minu järel retkekaaslased zydog, nord_ursus, soullaway.

41. Vaade üles elutekile. Praegu asun tasandil -2 patareitekkist. See on juba allpool veeliini. Kuid korpus ja vaheseinad on siin veel vanad ja needitud.

42. Tõsi, mõned tugevdavad kinnituselemendid on siiski asendatud. Siinsamas seisab vana dünamo.

43. Veidi lähemalt.

44. Panipaigad. On hästi näha, et siin on veel needitud korpus.

– Kuidas nii? – küsin tehase esindajalt, – siin on ju allpool veeliini, aga korpus on ikka vana?
– Nii ongi. Ždanovi-nimelises tehases pandi tagasi kolm tekki ja ainult kõige alumine on uus. Aga uus välisplangutus keevitati sisse eluteki põranda tasemel – kuna teisiti polnud võimalik, see oli kaheksakümnendaks aastaks täiesti läbi mädanenud. Kohe näete!

45. Kiikame alla. Seal ongi vana ja uue Aurora piir. Laskume!

46. Tase -4. See on juba Ždanovi-nimelise tehase uusversioon.

47. Kõik on nii uhiuus.

48. ...

49. Roomame trümmiteki keskossa.

50. Allpool asus sõuvõll. Praegu seda mõistagi ei ole. See on laeva kõige alumine osa, edasi on vaid kiil.

51. Nüüd pöördume tagasi üles.

52. Tase -3 on vana ja ajalooline. See on näha neetide järgi. Kuid pardad on siin juba uued.

53. Sellel skeemil on hästi näha, kuidas ajalooline Aurora sobitati uute parraste vahele. Vaadake, täht A tähistab kohta, kus ühinevad vana korpus ja uus 1984. aasta välisvooderdus, ning B on tase, kus vana ja uue piir jookseb seestpoolt. Tuleb välja, et „uusehitise“ maht moodustab umbes 12–15% ruumide kogumahust.

– Aga kas üldse oleks olnud võimalik vana korpust säilitada? Kasvõi teoreetiliselt? – küsin tehase esindajalt.

– Praktiliselt mitte. Ristleja „istus“ sõja ajal põhjas tervelt kolm aastat. Selle aja jooksul ei hoolitsenud keegi korpuse hermeetilisuse eest, vesi tungis kõikjale, kuhu vähegi sai. 1947. aasta remondi käigus täideti praod ja tühimikud betooniga, hiljem tugevdati veel kolm korda – eri kohtades tekkis korrosioon ja defektid. Lõputult seda teha ei saanud. Seetõttu lõigatigi kompleksremondi käigus korpuse alumine osa täielikult ära.

– Ja see, mis lebab Rutšis, ongi seesama osa?

– Jah. Jäänused pukseeriti sinna. Kuid teisiti ei saanud – seal olid sisemised, väikesed, raskesti avastatavad ja arvukad vigastused. Ning uskumatu segu betoonist ja terasest, mida ei olnud enam võimalik parandada. Meil on aga vaja vastavalt registri nõuetele tagada ujuvus, arvestades kõiki norme. Ristleja on ju elus, mitte surnud. Ta on vee peal, mitte ei seisa kuival maal nagu jaapanlastel. See on sama, mis võrrelda kuivatatud mardikat kollektsioonis ja elusat liblikat, kellel on tiib veidi vigastatud. Aga kuidas tagada ujuvus, kui korpuse veealune osa on juba täielik invaliid? Lapi palju tahad, kõik on läbi. Ta upuks ära ja meid pandaks vangi. Ja sulemeistrid kirjutaksid kindlasti, et oleme koletised ja loheduse kehastused. Nüüd aga kirjutavad, et Aurora pole päris õige. Neile ei saa niikuinii meele järele olla... aga see-eest on meil ajalooline ristleja vee peal.

– Selge...

– Ja ma ütlen teile veel rohkem – kui tollal poleks alumist osa asendatud, vaid remonti viis aastat edasi lükatud, oleks olnud lõpp. Garanteeritult. Ta oleks läinud dokki 90. aastal, sealt edasi aga juba 91. aasta koos kõigi tagajärgedega. Ristleja jäänused oleks utiliseeritud ja kõik, keegi poleks hakanud taastamisse nii tohutuid vahendeid panustama nagu nõukogude ajal. Tehased seisid pärast kümme aastat tööta, garanteeritud lõpp. Nii et tehti õigel ajal.

54. Skeem, mis näitab veetaset (punane joon) ajal, mil Aurora 1941–1944 põhjas istus.

55. Läbime kogu tee tagasi, kolm tekki ülespoole.

56. Oleme taas elutekil, kust alla laskusime.

57. Tehnilised ruumid koos abiseadmetega.

58. Astume lõpetuseks komandöri juurest läbi, täname teda võimaluse eest alla minna. „Ajalugu ei unusta teid!“ Kõik, retk on läbi, nüüd väljume värske õhu kätte.

Lõpetuseks – video sisemusest.
Mul on see juba olnud, kuid selles postituses on see siiski asjakohane.

PS. Täpsustused terminoloogia osas ja lisaselgitused kirjutage kommentaaridesse, kui teate.
Sellega minu Aurora-seeria lõpeb, kuid tõenäoliselt räägin veel Kroonlinna meretehasest, kui aega jääb.

Tänan tähelepanu eest!

Allikas