Arvamus: miks toiduainete ostmine nõuab eakatelt liigset pingutust

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme, füüsik Ernst Altmani hinnangul meenutab poeskäik nägemise, tähelepanu ja nutitelefoni kasutamise oskuste kontrolli. Eaka ostja jaoks võib isegi kohupiima valimine tähendada peene kirja ja soodustingimuste uurimist ning kontrollimist, kas kampaania kehtib äpi kaudu.

Illustratiivne foto: Stena.ee

Eestis on juba üle 330 000 pensionäri — see on peaaegu veerand elanikkonnast. Kuulun ka ise sellesse suurde rühma ja uurin vanaduse iseärasusi praktikas, mitte gerontoloogiaõpikute järgi.

Toidu järel tuleb käia sageli: autot ma nägemise tõttu enam ei juhi ning raskeid kotte on keeruline kanda. Seetõttu ostan vähehaaval. Sellist ostjat võiks pidada jaekettide püsikliendiks, kuid tavaline poeskäik meenutab mõnikord eksamit, mille eest tuleb veel oma rahaga peale maksta.

Ostja peab kontrollima korraga mitut asja: kes on toote valmistanud, millal lõpeb säilivusaeg, kui palju on selles soola ja suhkrut, mis on hind ja millistel tingimustel kehtib soodustus. Samal ajal on pakend juba täidetud tootja aadressi, sertifitseerimismärkide, eri keeltes koostise ja muude andmetega. Kuupäev võib peituda kumerusel, pakendi õmbluse all või kaupluse kleebitud hinnasildi all. Musti numbreid tumedal taustal on raske näha isegi prillidega.

Teave allergeenide, lisaainete ja toiteväärtuse kohta on vajalik. Autor ei paku selle eemaldamist, vaid leiab, et andmed tuleks vormistada nii, et eakas ostja saaks neid lugeda ja neist aru saada.

Värviline Nutri-Score süsteem peaks justkui valikut lihtsustama. Peene kirja asemel saab ostja värvisignaali. Kuid selline hinnang arvestab vaid mõningaid koostise iseärasusi, mitte kõiki toote omadusi. Tulemusena võib värv luua üldise ettekujutuse kvaliteedist, kuigi töötlemisastet selles skaalas ei arvestata.

Just seetõttu pakkusid autorile huvi Sirje Potisepa ja Oleg Grossi vastuväited Nutri-Score'i kehtestamisele selle praegusel kujul. Tootjad pelgavad, et inimene võib pidada lihtsustatud märgistust toote üldiseks lõplikuks hinnanguks. Potisepp toob selliseid näiteid: margariin võib saada ahvatlevama hinde kui või ning kalapulgad parema kui lõhe või heeringas.

Märkusele liiga väikese teksti kohta soovitab Potisepp prillid ette panna. Kuid prillid on mul juba ees — muidu ei saaks ma seda nõuannet ennastki lugeda. Koostist on mõtet tähelepanelikumalt uurida vaid siis, kui kirjad on tõepoolest loetavad.

Pärast visuaalset kontrolli algab aritmeetika. Ühes tuntud rahvusvahelises ketis jäi mulle hiljuti silma kuulutus: «Teine toode 50 protsenti soodsamalt!» Kui üks toode müüakse ilma allahindluseta, siis kahe samasuguse ostmisel on kogusääst vaid 25 protsenti. Aga kui vaja on vaid ühte pakendit, tuleb pakkumise nimel kulutada rohkem kui planeeritud.

Selgeks tuleb teha mitte ainult ühiku hind, vaid ka allahindlus eurodes, protsendid, kaart ja äpp. Mõnikord selgub lõplik summa alles kassas. Ostja peab kontrollima, kas kampaania kehtib äpi kaudu ja mitu pakendit tuleb võtta. Suur number tekitab soodsuse tunde, peen kiri aga täpsustab tingimusi. Pärast sellist arvutust on lihtne korvi liigset kraami panna.

Ernst Altman kirjutab, et paljude noorte jaoks on harjumuspärane avada äpp või suurendada pilti telefonis, kuid ostjate nägemine, reaktsioonikiirus ja oskused on erinevad. Tema hinnangul peaks telefon jääma võimaluseks, mitte kohustuslikuks tingimuseks kohupiimapaki ostmisel.

Ageism ei väljendu tingimata jämeduses. See võib olla sisse kirjutatud igapäevaellu, mis on arvestatud hea nägemise, kiire reaktsiooni ja valmis nutitelefoniga inimesele. Neile, kes sellesse mudelisse ei sobitu, pakutakse kohanemist.

Mõned muudatused oleksid lihtsad: olulised kirjad võiks teha suuremaks, säilivusaja tuua paremini esile ning kilo- või liitrihinna ja kampaania lõpphinna näidata selgemalt. Kauplusesse saaks paigutada ka optilise seadme või arvuti, mille kaudu ostja saaks oma päringu peale toote kohta täielikku teavet.

Juba eelmise sajandi alguses hakkasid Ameerika poed kasutama põhimõtet «Kliendil on alati õigus». Selle mõte taandus sellele, et müüja peab arvestama kliendi vajadustega. Kiirenenud digitaliseerimise käigus on see autori arvates ununema hakanud ning eakad ostjad riskivad end tunda teisejärguliste inimestena.

Valikurõõmu asemel peavad nad mõistatama, kas õnnestub etiketist aru saada ja kampaania tingimusi mõista. Poeskäiku võiks võtta kui osa aktiivsest vananemisest: see on nii kõndimine, tähelepanu treening kui ka peast arvutamine. Kuid tahaks kulutada jõudu millegi maitsva valimisele, mitte hinnasiltide dešifreerimisele. Loetavad etiketid ja selged hinnad kuluksid ära kõigile, sõltumata vanusest.