Õigeusk Eestis, side Moskvaga ja kristliku Euroopa saatus: avameelne vestlus vaimulikuga

Eesti õigeusu kirik on sattunud riigi tugeva surve alla, mis nõuab kanooniliste sidemete katkestamist Moskva patriarhaadiga riikliku julgeolekuohu ettekäändel. Eesti Õigeusu Kiriku sinodi liige ülempreester Andrei Vassiljev selgitas üksikasjalikult, kuidas on korraldatud kiriku autonoomia, miks kanooniline palveline mälestamine ei tähenda administratiivset alluvust, ning jagas vaateid sekulariseerumise probleemidele, pühakute ja ikoonide rollile, Narva palvushommikusöökidele ja Euroopa tsivilisatsiooni vaimsetele lätetele.

Ekraanitõmmis: YouTube / Da, eto Ljudi

Eestis on kohalik õigeusu kirik põrkunud riigistruktuuride märgatava survega. Ametivõimud argumenteerivad seda väitega, et religioosne organisatsioon kujutavat endast ohtu riigi julgeolekule. Vastates küsimusele süüdistuste tõsiduse kohta, märgib Eesti Õigeusu Kiriku sinodi liige ülempreester Andrei Vassiljev, et kui astuda sisse jumalateenistusele ja vaadata usklike põhikontingenti, mõjuvad argumendid „hirmsast ohust“ eriti irooniliselt ning võivad hirmutada vaid inimesi, kes pole kirikueluga kursis.

Arutledes selle üle, miks usklikud jätkuvalt pühakodades käivad, juhib vaimulik tähelepanu kolmele peamisele Jumala olemasolu tõestuskategooriale. Esimene neist pärineb apostel Pauluse kirjas roomlastele — see on looduse nähtava ilu imetlemine, mis viib mõtleva inimese järelduseni, et maailm ei tekkinud juhuslikult, vaid on loodud Kõrgema Algme, Kolmainu Jumala poolt. Teine tõestus on igas inimeses peituv kaasasündinud kõlblusseadus. Nagu märkis filosoof Immanuel Kant, on teadmine, et varastamine on halb, omane inimestele sõltumata usutunnistusest või etnosest, ning selline tunne ei saaks tekkida iseenesest ilma mõistusliku hingeta. Kolmas on sisemine tunnetus kõrgemast algmest. Muistsel ajal öeldi, et inimesed ei hakkaks käima kuivanud kaevu juures; kui kristlased jätkavad kirikute täitmist ja palvetamist, tähendab see, et nende sisemises kogemuses on Jumal reaalselt kohal.

Küsimust administratiivsest ja kanoonilisest sõltuvusest Moskvast tõlgendatakse sageli valesti. Nagu selgitab Andrei Vassiljev, on Eesti Õigeusu Kirik alates 1993. aastast täielikult omavalitsuslik. Kõik kaadri-, juhtimis- ja finantsotsused langetatakse eranditult kohapeal — sinodi ja täiskogu poolt. Ühelgi tavalisel piiskopkonnal Vene Õigeusu Kiriku sees ei ole sellist autonoomia taset. Moskvast ei toimu mingit administratiivset juhtimist. Side kirikute vahel on eranditult kanooniline ja palveline: jumalateenistustel mälestatakse palvetes patriarh Kirilli, omavalitsusliku kiriku metropoliiti ja kohalikku piiskoppi. Tegelik võimuhierarhia koguduseelus puudub.

Vajadus usu ja kiriku järele säilib isegi neil, kelle elu tundub olevat täielikult kindlustatud. Tänapäeva äreval ajal, mil poliitikute vastutustundetud avaldused tekitavad tunde viibimisest rahu ja mastaapse sõja piiril, tunnevad inimesed teravat vajadust vaimse toe järele. Psühholoogid võivad aidata mõista sisemisi protsesse, kuid ei suuda anda teed, mida mööda minna ilma hirmuta tuleviku ees. Selleks on vaja Jumalat, kirikut ja selle sakramente. Vagale Abba Dorotheosele viidates: ärevustunne kõneleb ebapiisavalt kindlast usust Jumala ettehooldusesse. Kirik aitab inimesel leida sisemist tasakaalu ja seista kindlalt jalgadel. Samal ajal on noorte seas märgatav kirikust eemaldumine. Ülempreester Andrei Vassiljev, sündinud 1977. aastal, leiab, et tänapäeva põlvkonnale on traditsioonilise jumalateenistuse esteetika sageli võõras. Kui 19. sajandil, mil 95% elanikkonnast moodustas talurahvas, oli pühakoda ainus ilu, laulu ja raskest tööst puhkamise koht, siis tänapäeval tõrjuvad internet, televisioon ja meelelahutustööstus kirikliku esteetika välja. Lisaks on noored sageli hõivatud karjääri ja pere loomisega, lükates usuküsimused vanaduspõlve või piirdudes laste ristimisega ilma selle sakramendi sügavat tähendust mõistmata.

Olukord Eesti Õigeusu Kiriku pea metropoliit Jevgeni ümber, kellele kehtestati sissesõidukeeld Eestisse ja kes on sunnitud viibima Venemaal, nõuab samuti kaalutletud lähenemist. Pärast lahkumist algatas metropoliit Jevgeni ülempreester Daniel Lepiski piiskopiks pühitsemise — tegemist on etnilise eestlasega, kellest sai ühenduslüli dialoogis riigiga. Kirik demonstreerib valmidust konstruktiivseks suhtluseks, põhikirja muutmiseks ja kohanemiseks ajaloolise hetkega. Samas on kirik esitanud hagi Euroopa Inimõiguste Kohtusse, et tõestada julgeolekuohu süüdistuste alusetust. Andrei Vassiljev rõhutab: kui hagi ei toetata, hakkab kirik lahendama probleeme nende tekkimise järjekorras, tegelemata tuleviku ennustamisega.

Vestluses puudutatakse ka ikoonide austamise teemat. Vaimulik selgitab, et ikoon on ammusest ajast täitnud „kirjaoskamatute Piibli“ rolli, võimaldades lugeda pühitsetud ajalugu visuaalselt. Lisaks koondab kujutis tähelepanu palvele ja äratab aukartust. Pühakute ikoonid meenutavad inimesi, kes saavutasid suurima sarnasuse Jumalaga — „vagaid“, kes ilmutasid halastust, tasadust ja armastust. Palveline pöördumine pühakute poole on toe otsimine neilt, kes on juba Jumala aujärje ees ja on lubanud aidata Maal elavaid inimesi. Seejuures võib palvetada ka ilma visuaalsete kujutisteta: enda sees, mõistuse ja südamega, sarnaselt prohvet Moosesele, kes hääletult hüüdis Jumala poole Punase mere ees.

Puudutades Narvas toimuvate palvushommikusöökide teemat — USA-st pärit praktika, mis tekitab ühiskonnas vastakaid reaktsioone —, märkis protopresbüter Andrei Vassiljev, et on ise sellistel üritustel kaks korda osalenud. Selles formaadis pole midagi halba: ühine söömaaeg ja vestlus murettekitavatel teemadel soodustavad sooja suhtlust, agressiooni vähenemist ja inimestevaheliste erimeelsuste ületamist.

Vastates küsimusele õigeusu tõesuse kohta, osutab Andrei Vassiljev, et õigeusu kirik on säilitanud Kristuse ja apostlite õpetuse, mis fikseeriti seitsmel oikumeenilisel kirikukogul, maksimaalselt rangelt, muutmata ainsatki tähte. See on konfessioon, mis on kõige vähem kaotanud algset ilmutust. Teiste kristlike voolude suhtes säilitatakse aga rahumeelsus. Protopresbüter toob näiteks oma sõpruse pastor Aleksei Sevastjanoviga, endise Satiiriteatri näitlejaga, ning kontaktid katoliiklastega. Püüdlustel kedagi vägisi „üle meelitada“ pole mõtet: iga inimene peab oma tõeotsingu läbima iseseisvalt, nagu tegi seda näiteks tuntud hieromunk Gabriel Bunge Šveitsis, kes läks küpses eas katoliiklusest üle õigeusku.

Rääkides kiriku ja võimu segunemise ohust, rõhutab vaimulik: Eestis on institutsioonide segunemine võimatu. Eesti on ilmalik riik ning sekulariseerumise ja ateismi tasemelt on riik Euroopas ühel esikohtadest. Kuigi ajalooliselt nimetasid ristisõdijad neid maid „Maarjamaaks“ ja Tartu linna asutas XI sajandil Jaroslav Tark Jurjevi nime all, arenes õigeusk siin konfliktideta alates XI sajandist, kuni XIII sajandil saabusid tule ja mõõgaga ristisõdijad. Patriarhi kanooniline mälestamine palvetes on kiriku siseseadus, mitte poliitiline akt: täpselt samamoodi mälestab Konstantinoopoli patriarhaat patriarh Bartholomeust ja Gruusia kirik katoliiklast.

Vestluse lõpetuseks väljendas Andrei Vassiljev muret kristluse saatuse pärast Euroopas. Euroopa ühiskond dekristianiseerub ja vananeb kiiresti. Loobudes oma kristlikest juurtest, mis on kujundanud Euroopa kultuuri, arhitektuuri, kirjandust ning lugupidavat suhtumist naistesse, lastesse ja vanuritesse, jäävad eurooplased kaitsetuks Aafrikast ja teistest piirkondadest pärit kirglikumate migrantide surve ees. Kultuuride segunemine toimib vaid siis, kui on olemas kindel oma platvorm. Vastasel juhul viib sajanditepikkustest väärtustest loobumine selleni, et asemele tulevad palju jäigema positsiooniga struktuurid, mis on võimelised nõrgenenud tsivilisatsiooni täielikult välja tõrjuma.