Kuidas pulm Vana-Venes muutis esimese öö avalikuks rituaaliks

Vana-Venes lubati noorpaaril pärast pulmi harva täiesti üksi jääda. Nende üksindust valvati, öö tulemuste kohta küsiti peigmehelt ning tsaari ja suurvürsti pulmades ratsutas relvastatud ratsanik kogu öö ümber palati.

Küla pulmakomme noorpaariga. Foto: "Russkaja semjorka" 

Moskva pulm välismaalase pilgu läbi

17. sajandi Vene pulmakommete kohta jättis üksikasjalikud märkmed Holstein-Gottorpi diplomaat Adam Olearius, kes külastas Moskvat 1630. aastatel. Tema kirjelduse kohaselt määrati pärast noorpaari lahkumist nende ööbimispaiga juurde vana teener. Mõne aja pärast pidi too välja selgitama, kas abieluline ühinemine leidis aset. Positiivne vastus oli signaaliks muusikutele ning pasunapuhujad koos timpanimängijatega alustasid mängu.

Teine jutustus kuulub saadikute prikaasi kirjutajale Grigori Kotošihhinile. 1660. aastatel sattus ta Rootsi ja kirjutas seal teose Venemaast tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal. Tema andmetel saatsid vanemad ja pulmaisa umbes tunni möödudes noorpaari juurde pruudivenna (družka). Too küsis tervise järele ning peigmehe sõnad «hea tervise juures» tähendasid, et pulmaöö möödus nii, nagu kord ja kohus.

Seejärel tulid noorte juurde külalised kostitusega. Kana hakati valmistama juba peo ajal: see mähiti laudlinasse ja viidi ruumi, kus asus voodi.

Rukkivihud ja kaitsering

Noorte magamisaseme ettevalmistamine allus erieeskirjadele. Neid leidus 16. sajandi pulmakordades ja «Domostrois», ning ajaloolased Nikolai Kostomarov ja Ivan Zabelin on neid reegleid põhjalikult analüüsinud.

Ööbimiseks valiti sennik ehk külm ruum, kus tavaliselt ei elatud. Seal ei tohtinud olla muldlage, et see koht ei meenutaks hauda. Ase asetati rukkivihkudele. Tsaari eeskirjades nimetati arvu «kolmüheksa» ehk 27. Nurkadesse pandi nooled, mille külge riputati sooblinahad ja kalatšid. Voodi juurde pandi teraviljaga täidetud tünnid koos küünaldega.

Tsaari või suurvürsti magamistuba ümbritseti erilise valvega. Kotošihhin jutustas, et tallmeister ratsutas kuni koiduni ümber palati, hoides paljastatud mõõka, ega lasknud võõraid ligi. Kremlit valvati seejuures ka ilma pulmarituaalita, seega polnud tegemist kaitsega vandenõu eest. Relvastatud ratsanik tähistas rituaalse ruumi piiri.

Miks määrati noorte juurde vaatlejad

Kommel oli korraga mitu põhjust. Esimene puudutas õigust ja ühiskonnakorraldust. Pulmi tajuti kui kokkulepet kahe pere või suguvõsa vahel. Kinnituseks ei olnud paberlik kanne, vaid rituaal, mis toimus kogukonna tunnistajate juures.

Talupoegade jaoks ei alanud abieluelu veel 19. sajandilgi sageli mitte laulatusest, vaid pulmapeost. Etnograafid kirjutasid, et pärast kiriklikku tseremooniat võisid mees ja naine elada veel eraldi, kuni pulmad olid peetud. Öine lähedus viis lõpule perekonnakokkuleppe, mistõttu selle tulemus nõudis kinnitust.

Teine põhjus oli seotud ettekujutustega tütarlapse «aust». Pruudi süütus oli seotud kogu pere mainega. Sellest sõltus vanemate maine ja nooremate õdede tulevik, mistõttu teade öö tulemusest sai avalikuks.

Kotošihhini sõnul suundus peigmees pärast õnnestunud tulemust tsaari juurde palvekirjaga. Kui selgus, et pruut «ei säilitanud neitsilikkust», siis ta seda ei teinud. Õukonnas mõisteti põhjust ilma eraldi selgituseta.

Kolmas põhjus oli seotud maagiliste ettekujutustega. Aleksandr Gura monograafias «Abielu ja pulm slaavi rahvakultuuris» ning Albert Baiburin rituaalialastes töödes näitavad, et üleminekuhetkel peeti peigmeest ja pruuti eriti haavatavateks.

Selle üleminekuoleku mõte seisnes selles, et endine elu oli juba lõppenud, kuid uut staatust polnud veel lõplikult omandatud. Just seetõttu peeti pulmaaega ohtlikuks kurja silma ja nõiduse suhtes. Pruudivend käis ümber voodi, lõi seda piitsaga ja valvas sissepääsu. Tema kohalolek tähendas mitte ainult kontrolli, vaid ka kaitset.

Vili, vihud ja kana seostasid esimese öö jõukuse ootusega. Sellest oodati mitte ainult laste sündi, vaid kogu majapidamise heaolu, saaki ja karja juurdekasvu.

Pulma-«podklet» talupojamajas

19. sajandi külas säilis sama kord, kuigi tsaariaegsed atribuudid nagu sooblinahad ja ratsapatrull kadusid. Rituaali nimetati sageli «podkletiks». Noorpaar saadeti ööbima aita, salve, sennikusse või vahel ka sauna. Valitud ruum pidi olema elutu ja külm.

Voodi tegid valmis pulmanaised. Selle «soojendasid» eelnevalt üles abielus sugulased, misjärel peigmees ostis endale koha välja. Pruut võttis mehel jalatsid jalast. Sarnast pulmažesti mainitakse juba kroonikaloos Rognedast, kes ei soovinud «orja poja jalatseid jalast võtta».

Eri paigus nägi rituaali jätk välja erinev. Mõnikord valvasid pruudivend ja pulmanaine väljas, mõnikord eemaldusid ja naasid hiljem, et «noored üles tõsta». 19. sajandi märkmetes on säilinud küsimus peigmehele: «Kas murdsid jääd või tallasid muda?» Pärast seda võis pulmanaine külalistele näidata pruudi särki või lina.

Õnneliku lõpuga kaasnes üldine juubeldamine. Külalised purustasid potte, kaunistasid osalejaid punaste lintidega ja ülistasid pruudi vanemaid.

Kui aga tulemust peeti halvaks, toimus karistamine samuti kõigi silme all. Pruudi emale või pulmanaisele võidi kaela panna hobuseike, isale valati veini auguga nõusse ning sugulastele lauldi pilkelaule.

Dmitri Zelenin märkis teoses „Idaslaavi etnograafia“, et asjaolude avalik selgitamine ja häbistavad tegevused säilisid kõige kauem ukrainlaste, valgevenelaste ja Venemaa lõunaosa elanike seas. Põhjas olid need vähem levinud.

Arhangelski kubermangu olmest 1870. aastatel kirjutas Pjotr Jefimenko. Pinega ja Mezeni maakondades suhtuti tema tähelepanekute kohaselt pulmade-eelsetesse suhetesse võrdlemisi leebelt.

Lapsega tüdruk võis seal mehele minna isegi varem kui teised.

Seal, kus vana kord veel kehtis, pehmendasid peigmehed ise vahel selle tagajärgi. Vürst Teniševi etnograafiabüroo korrespondendid teatasid 1890. aastatel eri kubermangudest: mees võis pruudi kinni katta ja kuulutada, et kõik läks hästi. Häbi puudutas sellisel juhul ka tema perekonda, ning ühine elu seisis ees just temal.

Kuidas komme aadliringkonnast kadus

Rituaalist loobumine venis pikale ajale. Esimesena jätsid vana korra seljataha ülikute esindajad.

Peeter I abiellus Jevdokija Lopuhhinaga 1689. aastal veel endise pulmakorra järgi. Kaks aastakümmet hiljem, 1710. aastal, korraldati tema vennatütre Anna Ioannovna pulmad Kuramaa hertsogiga juba teisiti: tantsude ja ilutulestikuga.

Koos teiste muudatustega kadusid aadli olmest heinaküün, vihud ja isamees ukse taga. 18. sajandi keskpaigaks erinesid aadli pulmakombed märgatavalt neist, mida kirjeldas Kotošihhin. Abielu seaduslikkust kinnitasid laulatus ja kanne meetrikaraamatus. Tunnistajad jäid küll alles, kuid nüüd andsid nad allkirja kirikus, mitte ei seisnud magamistoa juures.

Talupoegade seas püsisid vanad reeglid veel umbes poolteist sajandit. 19. sajandi lõpus märkisid Teniševi büroo korrespondendid, et paljudes kohtades oli avalik „aususe“ kontroll juba kadumas. Särki ei näidatud, noorpaari äratati ilma küsitlusteta ning ike ja katkised nõud jäid vaid vanemate inimeste mällu.

Muutused toimusid mitmel põhjusel. Mehed käisid linnades teenistuses ja tõid sealt kaasa teistsugused arusaamad lubatavast. Noored õppisid, läksid vabrikutesse tööle ning suurperel kadus järk-järgult endine tähtsus.

1920. aastatel kohtasid etnograafid seda kommet veel elujõulisena, peamiselt lõunas. Seejärel mõjutasid selle kadumist kollektiviseerimine, kirikute sulgemine ja sõda. Küla pulm säilis, kuid abielu hakati registreerima külanõukogus ning kogukonnal polnud oma riitusega enam midagi tõendada.

Millised detailid elasid vana riituse üle

Kadumine ei olnud täielik. Endisest rituaalist eraldusid iseseisvad elemendid. Teine pulmapäev koos maskide, pottide lõhkumise ja „prahiga“, mida noorik külaliste jalge alt ära pühkis, pärineb esimese öö järgsest hommikust, mil noorpaar äratati ja tulemus teatavaks tehti.

Ka katkistel nõudel oli algselt teine tähendus kui praegusel õnnemärgil: need tähistasid väga konkreetset teadet öö tulemustest. Kana pidulaual ja vili, millega noorpaari üle puistatakse, on samuti seotud heinaküüni riitustega.

Kui abielu lakkas olemast kahe suguvõsa vaheline leping ja muutus paari siseasjaks, kaotas järelevalve magamistoa juures mõtte. Varem sõltusid abieluliidust majapidamine, perekonna maine ja nooremate laste saatus. Hiljem hakkasid seda kinnitama riiklik kanne ja pitsat ning uks noorte tuppa sulgus ilma tunnistajateta.