Katarakti ravitakse Eestis operatsiooniga, kuid glaukoomi tõttu kaotatud nägemist tagasi ei saa

Illustratiivne foto: YouTube
Kolme aasta jooksul on Eestis tehtud üle 60 tuhande katarakti ja glaukoomiga seotud operatsiooni. Keskmiselt on see umbes 20 tuhat sekkumist aastas, kuid haigused erinevad oma tagajärgede poolest: tuhmunud silmaläätse saab asendada, kuid glaukoomi tõttu kaotatud osa nägemisest ei ole võimalik taastada.
Ajakirjanik Liana Turpakova lugu sai alguse nägemisprobleemidest juba algkoolis. Tema lühinägelikkus süvenes järk-järgult: näitaja muutus miinus kolmelt miinus kaheksa-üheksani, hiljem lisandus astigmatism. Seejuures ei tajunud naine seda seisundit tõsise piiranguna: ta luges, vaatas televiisorit, töötas arvutiga ja juhtis autot.
Prillidega nägi Liana umbes 70% sellest, mida näeb sajaprotsendilise nägemisteravusega inimene. Laserkorrektsiooni ta teha ei soovinud ja polnud peaaegu kolm aastat oftalmoloogi juures käinud. Pärast uuringut kliinikus teatati talle kiiresti arenevast kataraktist ja hoiatati: ilma kirurgilise sekkumiseta võib nägemise kaotada. „Pimedaks jääda ma muidugi ei tahtnud,“ ütleb ta.
Tasuline ravi võimaldas pääseda kirurgi juurde umbes seitse päeva pärast registreerimist. Koos uuringutega läks kahe silma operatsioon maksma üle 2000 euro. Enne seda muutus pilt aeg-ajalt märgatavalt halvemaks: juhtus, et Liana pani silmatilku iga tunni tagant ning pärast tilku nägemine mõneks ajaks selgines.
Enne sekkumist pakuti naisele rahustavaid tilku. Ta nõustus, kuid ei oodanud, et vahend nii tugevalt mõjub: tema sõnul tekkis tunne, nagu ta uinuks otse toolil. Operatsiooni ennast meenutab Liana kui kiiret ja valutut. Silma töödeti joodilahusega, laud fikseeriti, et patsient ei saaks pilgutada, ning kirurg töötas mikroskoobi all.
Kumbagi silma opereeriti umbes kümme minutit. Patsiendi silme ees vilkusid ebatavalised valgus- ja värvipildid, mis sarnanesid kujutistega kaleidoskoobis. Pärast lühikest puhkust suundus ta koju. Kohe pärast operatsiooni muutus nägemine paremaks, kuid taastumisperiood osutus psühholoogiliselt raskeks.
Mõneks ajaks tuli loobuda juuste pesemisest, kummardamisest, hüppamisest, raskuste tõstmisest ja harjumuspärastest treeningutest. Vesi ei tohtinud silma sattuda, kuna see on mittesteriilne ja võib paranemist segada. Kui see siiski juhtus, tuli kasutada spetsiaalseid tilku. Liana tunnistab, et hakkas juba neljandal päeval tasapisi treenima, kuigi arstid olid selle keelanud.
Pärast kirurgiat soovitab ta õue minnes kanda päikeseprille: valgus tundus alguses eriti terav. Praegu kannab Liana neid peaaegu pidevalt, isegi kodus, ja muretseb, et silma võib sattuda võõrkeha. Samuti märkas ta ebatavalist vibratsioonitunnet vasaku silma vaatevälja ülaosas. Arst selgitas seda asjaoluga, et kunstlääts on loomulikust õhem ja tundub teistsugune.
Nädala pärast toimunud kontrollis tuvastati naisel lühinägelikkus umbes miinus kaks. Talle öeldi, et taastumine võtab aega umbes viis nädalat ning nägemise lõplikku stabiliseerumist on oodata ligikaudu kahe kuu pärast. Alles pärast seda saab valida uued prillid.
Pärast operatsiooni jäid prillid siiski vajalikuks. Valmisvariante väikese miinusega oli raske leida ning lugemiseks läks vaja plussdioptritega läätsi. Ka vanad tumenevate klaasidega prillid, mis olid mõeldud tugeva lühinägelikkuse jaoks, tuleb välja vahetada, mistõttu kulud kasvasid. Liana leiab, et pimedaks jäämise ohu korral ei tasu operatsioonist loobuda. Kuigi sagedamini tekib katarakt 70–80-aastaselt, vajas tema tuttav sellist sekkumist juba 43-aastaselt.
Katarakt on endiselt peamine pimedaks jäämise põhjus maailmas ja hoiab teist kohta üle 50-aastaste inimeste nägemishäirete põhjuste seas. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul elab selle haigusega 65,2 miljonit inimest. Lääts laseb läbi ja fokuseerib valgust, kuid tuhmumise korral kaotab pilt ereduse ja selguse ning tugev valgustus võib pimestada.
Vanus suurendab katarakti tõenäosust, kuid haigust esineb ka noortel. Selle teke on võimalik pärast silmatraumat, diabeedi korral, teatud ravimite tõttu või sünnipäraselt. Tilgad ei taasta läätse läbipaistvust: operatsiooni käigus asendatakse see kunstläätsega.
Rahvastiku vananemise tõttu oodatakse katarakti operatsioonide vajaduse kasvu nii Eestis kui ka teistes riikides. Glaukoomi puhul on olukord teistsugune: haigus kahjustab nägemisnärvi, mis edastab signaale silmast ajju, ning hävinud närvikiud ja vaatevälja osad ei taastu.
Glaukoomi põhjuseid ja mehhanisme pole veel lõpuni uuritud. Haigus võib kaua areneda märkamatult ning ilma ravita viia raske nägemise halvenemise ja pimeduseni. 67-aastasel pensionäril Jevgeni Aleksandrovitšil avastati glaukoom mõlemas silmas.
Mees selgitas nägemise halvenemist, ebamugavustunnet ja perioodilisi valusid pikki tunde kestva arvutitööga. Pärast pensionile jäämist sümptomid ei kadunud, kuid oftalmoloogi juurde ta ei kiirustanud. Jevgeni Aleksandrovitš meenutab, et seostas nägemise halvenemist, ebamugavustunnet ja valusid pideva arvutitööga.
Arsti poole pöörduma sundis teda torkiv valu silmades. Algul arvas mees, et see on seotud hiljuti põetud gripiga, kuid perearst soovitas minna oftalmoloogi juurde uuringutele. Tulemusena diagnoositi patsiendil glaukoom mõlemas silmas.
Järjekorras tuli oodata umbes poolteist nädalat. Jevgeni Aleksandrovitš ütleb, et pikema ooteaja korral olnuks ta valmis pöörduma tasulise spetsialisti poole. Arst hoiatas: silmasisese rõhu edasine tõus võib viia pöördumatu pimedaks jäämiseni. Üks silm nägi selleks hetkeks juba märgatavalt halvemini.

























Kommentaarid 0