Miks pika eluea puhul pole oluline mitte toidu kogus, vaid selle koostis

Illustratiivne foto: YouTube
Pikk eluiga võib sõltuda mitte ainult toidu kogusest, vaid ka valkude, rasvade, süsivesikute ja kiudainete vahekorrast. Teadlased on pakkunud välja selle tasakaalu muutmist vanuse edenedes, kuid nende skeem on esialgu veel kontrollimata hüpotees.
Laboriloomadega tehtud katsetes pikendab kalorite piiramine tavaliselt eluiga. Inimestel on aga raske pidevalt järgida tugevalt kärbitud toidusedelit. Seetõttu uurisid teadlased teistsugust lähenemist: kas sarnast efekti on võimalik saavutada, muutes mitte toidu kogust, vaid selle koostist.

Toitumine mõjutab vananemist nii toidu koguse kui ka toitainete tasakaalu ja kvaliteedi kaudu. Foto: Huang J., Huang D. and Wu Z / Earth.com
Jintao Huang ja Ziyun Wu Shanghai Jiao Tongi Ülikoolist koos Dezhan Huangiga Singapuri Riiklikust Ülikoolist analüüsisid loomkatseid ja enam kui 30 mahukat inimuuringut. Mõnes töös osales üle miljoni inimese.
Enamik inimuuringuid olid vaatluslikud: teadlased võrdlesid aastate jooksul inimeste toidusedelit ja surmajuhtumeid. Sellised andmed näitavad seost toitumise ja surmariski vahel, kuid ei tõesta, et just dieet oli tulemuse põhjuseks.
Suurtes uuringutes oli süsivesikute, valkude, rasvade ja kiudainete vahekord seotud surmariskiga sõltumata toidu üldisest kalorsusest. Seejuures võib autorite oletusel kõige soodsam tasakaal elu eri perioodidel erineda.
Mõõdukas kogus süsivesikuid
Kõige madalamat surmariski täheldati inimestel, kes said süsivesikutest 50–55% päevastest kaloritest. Kui osakaal oli alla 40% või üle 70%, oli risk suurem. Ei väga madala süsivesikusisaldusega ega äärmiselt süsivesikuterikas toidusedel eeliseid ei näidanud.
Oluline oli ka see, millega süsivesikuid asendati. Madala süsivesikusisaldusega toidusedeleid, kus domineerisid loomset päritolu toiduained, seostati suurenenud surmariskiga, samas kui taimse toiduga variante seostati vastupidi madalama riskiga.
Inimestel, kes tarbisid rohkem kiudaineid, oli surmarisk 10–23% madalam. Seos oli tugevam täisteratoodetest ja köögiviljadest saadavate kiudainete puhul kui puuviljadest saadavate kiudainete puhul.
Valk on eri aastatel riskiga erinevalt seotud
Valgu puhul sõltus tulemus vanusest. Keskeas seostati selle suurt tarbimist, eriti loomset päritolu valgu puhul, sageli veidi suurema surmariskiga.
Pärast 65. eluaastat tundus mõõdukas või suurendatud valgu kogus vastupidi kaitsvana. Autorid selgitavad seda sellega, et valk aitab ohjeldada lihasmassi kadu ja füüsilist haprust.
Ühes uuringus jälgiti 6381 täiskasvanut umbes 18 aasta jooksul. Suur valgu tarbimine osutus seotuks suurema surmariskiga keskeas ja väiksema riskiga eakamate osalejate puhul.
Taimne valk oli uuringutes stabiilselt seotud madalama riskiga. Statistilised võrdlused viitasid samuti loomse valgu asendamise kasulikkusele taimsega, eriti töödeldud punase liha puhul.
Võimalik selgitus keskikka jõudnutele on seotud kasvu stimuleerivate rakusignaalidega. Valk aktiveerib neid, loomkatsetes aga seostati selliste signaalide nõrgenemist pikema elueaga.
Rasvade kvaliteet on olulisem kui nende kogus
Rasvade puhul oli oluline eelkõige nende tüüp. Transrasvade ja küllastunud rasvade, mida leidub muuhulgas võis ja searasvas, suurem tarbimine vastas veidi suuremale surmariskile.
Küllastumata rasvu pähklitest, oliiviõlist ja rasvasest kalast seostati seevastu väiksema riskiga. Neil, kes said suurema osa rasvadest sellistest allikatest, suurenenud surmariski ei täheldatud.
Suure taimse toidu osakaaluga toidusedelid, sealhulgas Vahemere dieet, olid seotud umbes 10–25% väiksema surmariskiga.
Ultratöödeldud toodete puhul täheldati vastupidist pilti. See on tööstuslik toit, mida toodetakse peamiselt toiduekstraktidest ja lisaainetest. Inimestel, kes tarbisid seda kõige rohkem, oli surmarisk 15–30% kõrgem kui neil, kes sõid selliseid tooteid harvemini.
Kõrge sissetulekuga riikides annab ultratöödeldud toit üle poole tarbitavatest kaloritest. Autorid soovitavad seda piirata igas vanuses.
Miks loomkatsed ei anna valmis vastust
Loomkatsete tulemusi ei saa otse inimestele üle kanda. Näiteks rotid ja hiired, kes said vähe metioniini, elasid 30–45% kauem kui tavalisel toidul olevad loomad. Metioniin on üks valgu ehituskomponente.
Inimeste kohta on selles küsimuses andmeid palju vähem. Sarnaste dieetide katsed kestsid tavaliselt kahest kuni 16 nädalani. Selle aja jooksul langes kasvusignaali IGF-1 sisaldus veres 7–14%, kuid DNA-analüüsi andmetel põhinev arvutuslik bioloogiline vanus märgatavalt ei muutunud.
Autorid avastasid üldise seaduspära: mida kauem imetaja tavapäraselt elab, seda väiksemaks osutub tavaliselt võimalik lisa tema elueale.
Teine näide puudutab väga madala süsivesikute ja kõrge rasvasisaldusega ketogeenset dieeti. Pikaajaline selline toitumine pikendas hiirte eluiga. Inimestel on äärmiselt madala süsivesikusisaldusega dieete seostatud kas märgatava efekti puudumisega või veidi suurenenud surmariskiga, eriti kui neis domineerisid loomsed toiduained.
Autorite arvates võib ketogeenne dieet sobida lühiajaliseks kasutamiseks meditsiinilise järelevalve all, kuid selle aastatepikkune kasutamine eluea pikendamise eesmärgil tundub praegu vähem põhjendatud.
Pakutav toidusedel eri vanuserühmadele
Olemasolevad toitumissoovitused, sealhulgas Dietary Guidelines for Americans, on peamiselt mõeldud krooniliste haiguste ennetamiseks, mitte eluea pikendamiseks kui peamiseks eesmärgiks.
Autorid pakkusid välja oma valgud, rasvad, süsivesikud ja kiudainete vahemikud eri eluetappideks. 36–64-aastaste inimeste puhul peaks valk moodustama 10–15% päevasest kaloraažist, kusjuures eelistada tuleks taimseid allikaid.
Pärast 65. eluaastat pakutakse valgu osakaalu suurendamist 15–20%-ni kaloritest. Peamisteks allikateks peaksid olema kala ja taimsed saadused.
Keskealistele märkisid teadlased 40–60 grammi kiudaineid päevas. See on rohkem kui praegused üldised soovitused, mis on 25–30 grammi. Autorid rõhutavad, et suurendatud vahemik põhineb peamiselt loomkatsetel ega ole veel kehtestatud norm.
Järelduste kindlust hindasid nad kõrgeks alla 65-aastaste inimeste puhul ja mõõdukaks vanemate rühmade puhul. Eakate puhul tuginevad tõendid peamiselt lihasmassi kao, hapruse näitajatele ja üldistele toitumissoovitustele.
Pakutava toidupüramiidi alusel on vesi, uni ja regulaarne füüsiline aktiivsus ning alles nende kohal asuvad toiduained.
Hüpotees vajab veel kontrollimist
Ebapiisavalt on uuritud üle 75-aastasi inimesi, mitte-euroopa päritolu inimesi ning madala ja keskmise sissetulekuga riikide elanikke.
Soovitused võivad erineda ka meeste ja naiste puhul. Ühes eksperimendis lühendas eluaegne kõrge rasvasisaldusega toidusedel isashiirte eluiga keskmiselt umbes 144 päeva võrra, kuid ei avaldanud olulist mõju emastele.
Tulevikus võidakse toitumist valida individuaalselt, kasutades näiteks kantavate veresuhkru andurite andmeid. Ühes uuringus erines reaktsioon samale toidule veresuhkru ja rasvade taseme osas inimestel kümnekordselt.
Praegu pole teada, kas personaliseeritud toitumine on tõhusam kui tavalised soovitused. Autorid usuvad, et tulevased katsed peaksid kestma vähemalt kolm kuni viis aastat, et oleks võimalik märgata muutusi bioloogilise vanuse hinnangutes.
«Personaalseid toitumissoovitusi ei saa veel anda sama kindlalt kui nõuandeid loobuda tubakast või liikuda rohkem,» kirjutavad teadlased.
Pakutud vanusevahemikke nimetavad autorid kontrollitavateks hüpoteesideks. Täielik uuring on avaldatud ajakirjas The Innovation Nutrition.
























Kommentaarid 0