8 mitte ilmselget tunnust, mida teadlased seostavad kõrge IQ-ga

Kõrgharidus ja päritolu jõukast perest ei taga veel kõrget IQ-d. Teadlased nimetavad ka teisi tunnuseid, mille hulgas on armastus üksinduse vastu, ärrituvus helide peale ja isegi soovimatus spordisaalis käia.

Illustratiivne foto: YouTube

1. Hea muusikaline kuulmine

Varajases lapsepõlves ilmnenud muusikalisi võimeid ei seostata ainult keelte õppimisega. Varem on täheldatud, ka et hea kuulmisega inimesed omandavad teise ja järgnevad keeled kergemini. Briti teadlased jõudsid järeldusele, et sama tunnus võib viidata ka kõrgele IQ-le.

2. Väike suhtlusringkond

Kõrge intelligentsusega inimestel on Briti teadlaste väitel tavaliselt mugav üksi või koos ühe lähedase inimesega. Mõnikord piisab neile ühest-kahest sõbrast.

Poiss laulab laval mikrofoniga. Foto: Masterok

Suured seltskonnad, arvukad tuttavad ja kohustuslikud vestlused sugulastega pidulauas võivad neid aga vastupidi väsitada ega paku naudingut. Veel üheks eripäraks, mida allikas seostab kõrge IQ-ga, nimetatakse harjumust iseendaga valjusti rääkida: see, nagu autor rõhutab, ei ole märk sellest, et inimene on „veidi kuku“.

Kaks meest ruumis. Foto: Masterok

3. Vastumeelsus telefonivestluste suhtes

Intelligentsed inimesed eelistavad 21. sajandil toodud selgituse kohaselt sagedamini kirjavahetust sõnumirakendustes, mitte telefonikõnesid. Eriti siis, kui vestlus tõotab tulla pikk.

Põhjus on selles, et ootamatu kõne võib rikkuda vestluspartneri isiklikku ruumi, segada teda tööst või muust olulisest tegevusest. Sõnum võimaldab vastata siis, kui tekib aeg ja soov. Seetõttu arvatakse, et kõrge IQ-ga inimesed helistavad peamiselt kiireloomulistes olukordades.

Nutitelefon sissetuleva kõnega. Foto: Masterok

4. Sport läbi raskuste

Trennis käimist, mis nõuab oma laiskusest ülesaamist, nimetati samuti võimalikuks kõrge intelligentsuse tunnuseks. Selline inimene mõistab Euroopa teadlaste arvates füüsiliste harjutuste kasulikkust, kuid ei tunne neist erilist rõõmu. Talle võib tunduda, et aega tasuks kulutada kasulikumale tegevusele, kuid vajadus keha toetada jääb siiski peale.

Materjalis väidetakse, et keskmise ja madalama IQ-ga inimesed suhtuvad spordisaali kergemalt ja meelsamini, külastades seda mõnikord kuni kuus korda nädalas. Just sellega selgitab autor fitnessi populaarsust: monotoonsed harjutused ei nõua keeruliste vaimsete ülesannete lahendamist, piisab treeneri juhiste täitmisest.

Intellektuaalid aga jätkavad isegi treeningu ajal millegi üle mõtlemist. Seetõttu tundub füüsiline koormus neile koormav, kuigi nad väärtustavad treeningu tulemusi.

Mees trenažööri juures rätikuga. Foto: Masterok

5. Ülekaalu puudumine

Tekstis tuuakse välja statistika, mille kohaselt ajalugu peaaegu ei tunne rasvunud geeniusi. Autorid seostavad seda sellega, et suure kaaluga inimene mõtlevat väidetavalt 90 protsenti ajast, mis on pühendatud mõtisklustele, toidule ja küllastumisele, ning see segab intellektuaalset tööd.

Samuti väidetakse, et ülekaalu esineb umbes 80 protsendil madala IQ-ga inimestest. Selgitusena tuuakse soovimatus elada aktiivset eluviisi: pidev tung toidu järele vähendavat väidetavalt liikumissoovi ja lühendavat eluiga.

Steve Jobs esineb laval. Foto: Masterok

6. Varajane ladus lugemine

Kõige kõrgema IQ-ga inimesed oskasid allika väitel lugeda juba nelja-aastaselt, kusjuures rõhuv enamus neist ei mäleta, kuidas nad seda õppisid.

Oskus tekkis väidetavalt nii loomulikult, et seda ei õnnestu eristada teistest varajastest oskustest. Inimene mäletab, kuidas ta õppis iseseisvalt riietuma või sööma, kuid ei oska öelda, mil viisil ta lugemise omandas.

Tüdruk loeb põrandal raamatut. Foto: Masterok

7. Ärrituvus korduvate helide peale

Mõned inimesed reageerivad eriti teravalt monotoonsetele ja korduvatele müradele. Nende hulgas on närimise heli, pastapliiatsi või hiirenupu klõpsimine, köha, põranda kriuksumine, raske hingamine, nina luristamine ning krõpsu- või kuivikupaki krabin.

Saksa ja Skandinaavia teadlased on avastanud seose sellise ärrituvuse ja kõrge intellekti vahel. Helsingi Ülikooli spetsialistide uuring seostas seda iseärasust ka võimega leida ebatavalistele ülesannetele originaalseid lahendusi.

Nähtust, mille puhul inimene ei suuda kõrvalisi helisid „välja lülitada“ ja tunneb nende tõttu tugevat ebamugavust, nimetatakse misofooniaks. Esitatud andmete kohaselt võib söömisest tekkiv müra viia sellise inimese tasakaalust välja sedavõrd, et tal on raske töötada või puhata.

Naine vaatab ärritunult söövat vestluskaaslast. Foto: Masterok

8. Ainus laps peres

Üksiklapsed võivad saada rohkem vanemlikku tähelepanu ja koos sellega ka rohkem arenguvõimalusi. Lisaks tuuakse materjalis välja sotsioloogiline seos jõukuse ja pere suuruse vahel: mida rikkamad on inimesed, seda vähem on neil lapsi.

Sellest järeldatakse, et kindlustatud vanematel jääb rohkem aega enesearendamiseks ning intellektuaalselt arenenud täiskasvanud annavad oma teadmisi lapsele aktiivsemalt edasi. Nii saab ainus laps perelt rohkem tähelepanu ja intellektuaalset kogemust.

Naine hoiab kuuse juures kingitust. Foto: Masterok