Pakri lahe vrakisügavuste saladused: kuidas uppunud laevad muutuvad veealusteks ökosüsteemideks

Meresügavused peidavad arvukalt laevavrakke, mis aja jooksul ei muutu mitte ainult mineviku mälestusmärkideks, vaid ka erilisteks veealusteks ökosüsteemideks. Uurijad ja sukeldujad suundusid ekspeditsioonile Pakri lahte, et uurida uppunud laeva ning selgitada välja, kuidas metallkorpus mõjutab mere ökoloogiat ja bioloogilist mitmekesisust.

Ekraanitõmmis: ETV+

Sukeldumine laevavrakini Pakri lahes toimus madalas vees — umbes 2–3 meetri sügavusel, olenevalt veetaseme kõikumisest. Hoolimata sellest, et nähtavus vee all oli vaid umbes 1–1,5 meetrit ning põhi oli osaliselt kaetud surnud vetikatega, õnnestus teadlastel üksikasjalikult vaadelda vrakistunud kere ümber kujunenud veealust maailma. Spetsiaalset veealust valgustust kasutades fikseerisid uurijad, kuidas laeva jäänused on sõna otseses mõttes muutunud tehisrahuks.

Uppunud laeva korpus on pikkade aastate jooksul kattunud arvukate organismidega. Sellel on kanda kinnitanud vetikad, rannakarbid, tõruvähid, aga ka hüdropolüübid — koloniaalsed selgrootud, kes on korallide sugulased ja meenutavad välimuselt läbipaistvaid hüdrasid. Mereinstituudi teadur Ivan Kuprijanov, kes need organismid tuvastas, osutas Kaspia piirkonnast pärit invasiivse hüdropolüübi liigi olemasolule, mis katab tihedalt rusude pinda.

Rusude ja veealuse taimestiku vahel sagivad aktiivselt kalad. Eelkõige märkasid uurijad eri suuruses mudilaid. Nagu selgitas Ivan Kuprijanov, leidub nende seas ümar-mudilat — veel üht invasiivset liiki. See mudil levib just madalates vetes ja sööb äärmiselt tõhusalt rannakarpe. Just tema aktiivsuse tõttu ei olnud rannakarpide arvukus antud lõigul nii suur, kui see võinuks olla.

Veealuste objektide ülevaatuse käigus pöörasid ekspeditsioonil osalejad tähelepanu unikaalsele füüsikalis-keemilisele nähtusele. Vanad surnud rannakarbid, mis olid kattunud tõruvähkidega, moodustasid omalaadseid kuhilaid. Neid puudutades pudenes kest roostetolmuks. Nagu selgitas Ivan Kuprijanov, akumuleerivad limused oma elu jooksul metalle ja rauda ümbritsevast keskkonnast ning laevavraki substraadist, pärast nende hukkumist aga naaseb kogunenud raud tagasi veekeskkonda.

Pärast ekspeditsiooni veealuse osa lõppu seadsid osalejad kaldal sisse laagri, kus jätkasid saadud andmete arutamist. Uurijate eriline huvi keskendus rannakarpide rollile bioloogiliste indikaatoritena. Suur rannakarp suudab filtreerida 20 kuni 25 liitrit vett ööpäevas. Vett endast läbi lastes akumuleerivad need limused keskkonnas leiduvaid kahjulikke aineid. Kuna rannakarbid elavad aastaid, saab nende järgi jälgida saastatuse ajaloolist jälge — nad koguvad raskemetalle (näiteks kaadmiumi) ja orgaanilisi ühendeid.

Laevavrakid kujutavad endast vastandlikku ökoloogilist pilti. Ühest küljest jäävad need aastakümneteks saasteallikaks: vanad kaitsevärvid sisaldavad mürgiseid tinaühendeid ning trümmides ja mahutites säilivad sageli kütuse- ja naftasaaduste jäägid. Need ained satuvad järk-järgult vette ja kogunevad mereelanike organismidesse. Kõige raskem on selgrootutel, kuna nende organismid saavad toksiliste ainete töötlemisega halvemini hakkama, mis viib elutegevuse häireteni, arvukuse vähenemiseni või tundlike liikide täieliku kadumiseni saastunud tsoonist.

Teisest küljest kohandab loodus aja jooksul uppunud laevad oma vajadustele. Metallist või puidust kerest saab kõva substraat, mis on vajalik rannakarpide, tõruvähkide, vetikate ja polüüpide kinnitumiseks. Lisaks toimib laevavrakk varjupaigana (shelter) erinevatele kalaliikidele. Loodus ei talu tühja kohta ja kuigi laeva uppumise esialgne mõju on negatiivne, integreerub lagunev korpus aja jooksul merekeskkonda, muutudes täisväärtuslikuks koduks veealustele elanikele.