Ida-Virumaa kaotab meditsiiniteenuseid, samal ajal kui haiglad püüavad leida arste

Maakonnas kärbitakse samaaegselt mobiilse reanimatsiooni rahastust, valmistutakse sulgema Ahtme psühhiaatriahaiglat ning vähendatakse töökohtade arvu Ida-Viru Keskhaiglas. Keskerakonna Jõhvi osakonna juht Aleksei Naumkin pakub välja arutelu riigi poolt tasustatud õppekohal õppivate arstide eristaatuse ja Eestis töötamise kohustusliku perioodi üle.

Illustratiivne foto

Ida-Virumaa meditsiiniasutused kannatavad spetsialistide puuduse käes, kuid seisavad samal ajal silmitsi otsustega, mis võivad piirata elanike ligipääsu abile. Alates 2026. aasta juulist ei saa Narvas enam riiklikku rahastust mobiilne intensiivravi brigaad. Ahtme psühhiaatriahaigla, mis on maakonna ainus, peab oma tegevuse lõpetama pärast 2027. aasta kevadel.

Narva haigla sai alates 2022. aastast igal aastal umbes 145 000 eurot mobiilse reanimatsioonimeeskonna tööks. Tänu sellele rahastusele oli võimalik tasustada kolme spetsialisti valveid. 2026. aasta alguses vaatas Tervisekassa projekti üle ja jõudis järeldusele, et eraldi brigaad Ida-Virumaa jaoks ei õigusta kulusid.

Ametkond leiab, et patsiente saavad transportida juba tegutsevad kiirabibrigaadid, kasutades vajadusel reaniimobileid, mis asuvad Tallinnas ja Tartus. Aleksei Naumkini sõnul ei arvesta see arvutus vahemaid ja piiriäärse piirkonna tegelikke elutingimusi. Ta küsib, kes vastutab eriarstiabi kättesaadavuse eest, kui arvutused ei kattu tegelike oludega.

Poliitik küsib samuti, kes kannab vastutust, kui olemasolev transpordisüsteem osutub ebapiisavaks.

Ahtme haigla jätkab tööd kevadeni

Ahtme psühhiaatriahaigla eelseisvast sulgemisest teatas oktoobris portaal ERR. Asutus jätkab esialgu statsionaarse abi osutamist, kuid see töö on plaanis lõpetada pärast 2027. aasta kevadel.

Erakorraline vastuvõtt lõpetati seal juba aasta tagasi. Psühhiaatrite öövalveid ei ole olnud umbes poolteist aastat. Selliste spetsialistide arv on vähenenud kümnelt neljani ning haigla ise tunnistab, et praegune koosseis ei ole kõigi ülesannete täitmiseks piisav. Möödunud aastal tehti asutuses üle 5000 konsultatsiooni.

Pärast haigla sulgemist peavad raskete psüühikahäiretega patsiendid, kes vajavad statsionaarset abi, sõitma Tallinna või Tartusse. Poliitiku sõnul nõuavad sadade kilomeetrite pikkused reisid täiendavat raha ja on seotud transpordiraskustega. Ta möönab, et vahemaa tõttu võib inimene jääda õigeaegse ravita ja hukkuda.

Paralleelselt muutub Ida-Viru Keskhaigla struktuur. Alates 2027. aasta jaanuarist jääb seal 32 töökohta vähemaks. Kärped puudutavad peamiselt administratiiv-, majandus-, abi- ja klienditeenindusüksusi, mitte arste. Samas on haigla tõepoolest sunnitud oma kulusid finantsolukorra tõttu üle vaatama.

Sotsiaalminister Karmen Joller ütles 3. novembri intervjuus, et finantsraskused ei puuduta ainult üksikuid haiglaid. Tema prognoosi kohaselt võivad juba 2027. aastaks Tervisekassa reservid otsa lõppeda ning aasta hiljem võib eelarvepuudujääk ulatuda 285 miljoni euroni. Kui senist kulude korda ei muudeta, võib kärbe puudutada kuni 10% meditsiiniteenustest.

Minister tõdes ka üleriigilist arstide puudust ja vajadust olemasolevat kaadrit ratsionaalsemalt jaotada. Poliitik ei mõista, miks just eriti raske kaadrisituatsiooniga maakond peab olema üks esimesi, mis seisab silmitsi kulude kärpimisega.

Maakond vajab umbes sada arsti

Septembris kuulutasid Ida-Virumaa meditsiiniasutused välja ühise kampaania spetsialistide kaasamiseks. Ida-Viru Keskhaigla on valmis kohe vastu võtma kuni 30 arsti, samas kui maakonna üldist vajadust hinnatakse umbes sajale inimesele.

Riik pakub kolida soovivatele spetsialistidele toetust kuni 30 000 eurot. Haiglad loodavad arste meelitada palga, professionaalse arengu võimaluste ja tudengite praktikakohtadega. Kuid isegi selline meetmete pakett ei anna veel vajalikku arvu kandidaate.

Poliitiku sõnul ei vaata arst töökoha valikul ainult palka. Olulised on pereelu, laste haridus, edasine professionaalne areng ja töö kollektiivis. Kui tingimused riigis ei ole võrreldavad nendega, mida pakutakse välismaal, siis reklaamikampaaniad probleemi ei lahenda.

Arstide koolitamist Eestis rahastatakse avalikest vahenditest. Tasuta õpe Tartu Ülikoolis kestab kuus aastat, seejärel läbib tulevane spetsialist residentuuri ja täiendava erialase ettevalmistuse.

Poliitik peab põhjendatuks küsimust, miks riik ei suuda pärast õppe eest tasumist peaaegu üldse tagada lõpetaja töötamist oma tervishoiusüsteemis. Seejuures ei süüdista ta noori arste, kes valivad Soome, Rootsi või muud riigid. Igal inimesel on õigus otsida paremaid elu- ja töötingimusi ning kõrgem palk, karjääriperspektiivid ja arenenud professionaalne keskkond teevad sellise valiku mõistetavaks.

Samal ajal jäävad Narvas, Jõhvis ja Kohtla-Järvel patsiendid, keda pole kellelgi aidata. Poliitiku arvates peab ühiskonna investeering meditsiiniharidusse tooma talle selget kasu. Kui riik finantseerib spetsialistide ettevalmistamist, tuleks arutada ka sellise toetusega seotud kohustusi.

Lihtne skeem, mille kohaselt lõpetaja töötab pärast tasuta õpinguid mõned aastad Eestis, võib põrkuda EL-i seadusandlusega. Noorte arstide administratiivne suunamine ja nende väljasõiduõiguse piiramine võivad olla vastuolus töötajate vaba liikumise põhimõttega. Naumkin toetab seda põhimõtet, kuid pakub välja kaaluda riikliku meditsiiniteenistuse loomist politsei, päästeameti või tolli eeskujul.

Praegu palkab riigihaigla arsti tavaliselt meditsiiniasutus ise. Seetõttu võib ta vahetada tööandjat või siirduda erameditsiini. Just selle koha peal pakutava mudeli kirjeldus algmaterjalis lõpeb.