Ida-Virumaal pole Ahtme psühhiaatriahaiglale veel asendust leitud

Küsimus statsionaarsest psühhiaatrilisest abist Ida-Virumaal jääb lahtiseks: Ahtme haigla plaanitakse sulgeda järgmisel kevadel, kuid uut osakonda Ida-Viru Keskhaigla juurde pole ehitatud. Praegu saadetakse erakorralised patsiendid juba teistesse linnadesse, kus samuti ei jätku alati kohti.

Foto: ERR.ee

Kaadriprobleem Ahtmes on süvenenud aastatepikkuse ebakindluse taustal. Kunagi töötas haiglas kümme psühhiaatrit, nüüd on neid alles jäänud neli. Asutuse juht Georgi Belotserkovski usub, et arstid ei soovi end siduda haiglaga, mille eksistents on piiratud lähiaastatega. Pärast ülikooli peab psühhiaater õppima veel 11 aastat, mistõttu võib ta ettevalmistuse lõppedes olla juba ligi 30-aastane ja peab oma edasist elu planeerima.

Psühhiaatrid ei ole Ahtmes valvetes olnud umbes poolteist aastat. Kui inimene vajab kiiret haiglaravi, suunatakse ta teise linna, enamasti Tartusse, kuid ka seal napib vabu kohti. Mis saab sellest abist pärast haigla sulgemist, pole veel kindlaks määratud.

Ida-Viru Keskhaiglas võetakse patsiente vastu ambulatoorselt, kuid eraldi statsionaari seal ei ole. Haigla juht Tarmo Tohver nimetas peamiseks küsimuseks arstide töö korraldamist. Tema sõnul on lahenduse leidmiseks jäänud umbes viis kuud.

Samal ajal jäävad patsiendid juba praegu ilma harjumuspärastest arstidest. Eriti haavatavad on psüühika- ja intellektihäiretega inimesed: neil võib olla raske ise arsti poole pöörduda ja selgitada, mis neid täpselt vaevab.

Ida-Virumaa Puuetega Inimeste Koja arvates ei piisa sellistele patsientidele ainult ambulatoorsest mudelist. Koja juht Ursi Joost rääkis hoolealusest, kes vajab kiiresti uut psühhiaatrit: endine haigla ei võta teda enam vastu ja raviarst jäi pensionile. Mõnda patsienti saadavad koja esindajad vastuvõtul, kuna nad ei suuda iseseisvalt oma seisundit kirjeldada, kuid abivahendite vajadust peab hindama just arst.

Üheks viisiks spetsialistide puudust leevendada võivad olla kaugkonsultatsioonid. Kuid aastakümneid psühhiaatrina töötanud Belotserkovski kahtleb, kas selline formaat suudab täisväärtuslikult asendada vahetut kohtumist. Arst selgitas, et ta ei hinda mitte ainult patsiendi sõnu, vaid ka tema pupillide reaktsiooni, näovärvi, käte värinat ja muid ilminguid vestluse ajal.

Eraneuroloogi juurde võib pääseda isegi nädalaga, kuid sellise konsultatsiooni eest tuleb maksta kopsakas summa. Riiklikul süsteemil napib spetsialiste ning statsionaarse abi laiendamiseks on vaja lisaraha.