Kuidas hapukurk läbis tee Muinas-Egiptusest meie köökideni

Illustratiivne foto: Kultuuroloogia
Hapukurk on tänapäeval tuttav eri riikide elanikele, kuid selle ajalugu ulatub rohkem kui 4000 aasta taha. Selle aja jooksul on see jõudnud viibida Muinas-Egiptuses, laevade tünnides ja meie vanaemade köökides.
Kurki lisatakse pidulikele salatitele, serveeritakse kange alkoholi kõrvale ja pannakse burgeritesse. Selle krõmpsuv tekstuur ja terav maitse sobivad hästi kokku väga erinevate roogadega.

Egiptuse kuninganna hapukurgiga. Foto: Kultuuroloogia
Esimesed teated toiduainete konserveerimisest pärinevad Mesopotaamiast ja dateeritakse umbes aastasse 2400 eKr. Mõni sajand hiljem hakati India päritolu köögivilja marineerima Tigrise piirkonnas. Euroopasse jõudis kurk tõenäoliselt Siiditeed pidi.

Purk hapukurke tilliga. Foto: Kultuuroloogia
Konserveeritud kurgid olid tuntud juba Muinas-Egiptuses. Kleopatra pidas neid kasulikuks tervisele ja ilule. Julius Caesari väed toetusid soolakurkidele kui põhitoiduainele, mis pidi säilitama jõudu ja tervist.

Egiptuse fresko ja tünnid laeval. Foto: Kultuuroloogia
15. sajandi lõpus varustas „soolakaubitsejana“ tuntud Amerigo Vespucci kaugsõidulaevade meeskondi hapukurgitünnidega. Usuti, et selline varu aitab vältida skorbuuti.
Hiljem otsiti armee vajadusteks viise toiduainete paremaks marineerimiseks ja konserveerimiseks. Napoleon Bonaparte kuulutas välja 12 tuhande frangi suuruse auhinna sellele, kes pakub välja parima viisi oma vägedele moona varumiseks.
Auhinna sai Nicolas Appert. Ta avastas, et toodet saab säilitada, kui panna see pudelisse, keeta anumat, eemaldada õhk ja sulgeda see hermeetiliselt. Selline meetod võimaldas sisu pikalt säilitada ja saada meeldiva maitsega valmistoodet.

Purgid kurkide, sõstarde ja tilliga. Foto: Kultuuroloogia
19. sajandi lõpuks müüdi ja tarbiti hapukurke juba paljudes riikides. Neid sõid erineva jõukusega inimesed ning tootjad võtsid kasutusele uusi reklaamimeetodeid.
1893. aastal Chicago maailmanäitusel jagas USA ettevõtja Henry John Heinz, kes sai hüüdnimeks „soolakuningas“, miljon hapukurgikujulist märki. See reklaamitrikk pani aluse ühele USA ajaloo edukaimale turunduskampaaniale.
Heinz oli esimene, kes hakkas hoidiseid panema läbipaistvatesse klaaspurkidesse. Tänu sellele said ostjad toodet vaadata ja veenduda selle puhtuses.
Venemaale jõudsid kurgid oletatavasti Bütsantsist 10. sajandil. Pikad pakaselised talved nõudsid köögiviljade pikaajalist varumist, mistõttu pandi need tammetünnidesse koos soola ja ürtidega. Algselt toimus hoidistamine loomuliku käärimise teel, kuid alates 16. sajandist hakati selleks kasutama vee, äädika ja vürtside segu.
Alguses peeti hapukurke peeneks suupisteks tsaari ja bojaaride pidusöökidel. Aja jooksul jõudsid need kogu riigi elanike menüüsse, leides koha nii pidu- kui ka tavalistel söögilaudadel.

Naine hoidistab kurke purkidesse. Foto: Kultuuroloogia
Klaastaara ja plekk-kaante ilmumisega jõudsid hapukurgid meie vanaemade köökidesse. 20. sajandi alguses arenesid samaaegselt tööstuslik tootmine ja kodune hoidistamine. Nõukogude Liidus valmistati koduste hapukurkidega roogasid praktiliselt „mitte millestki“, kuid need olid väga maitsvad.

























Kommentaarid 0