Kuidas Mary Phelps Jacob asendas korseti kahe ninarätikuga

Illustratiivne foto: Bigpicture
Patent konstruktsioonile, mida võib pidada esimeseks ametlikuks rinnahoidjaks, ilmus alles 1914. aastal. Kuid juba ammu enne seda sidusid naised rindu kinni, peitsid neid riiete alla või püüdsid korsettide abil siluetti muuta.
Uue mudeli leiutajaks sai ameeriklanna Mary Phelps Jacob. Vastuvõtule minnes mõtles ta välja kerge asenduse korsetile: kaks elastset linti võimaldasid luua alternatiivi korsetile. 3. septembril 1914 sai konstruktsioon esimese ametliku patendi.
Naiste rindadele mõeldud riietus eksisteeris juba ammu enne seda leiutist. Eri sajanditel kasutati seda rindade toetamiseks või peideti need vabalt langevate kangakihtide alla.

Maalingutega muinasegiptuse sarkofaag. Foto: Bigpicture
Muinas-Egiptus: mitte esimesed rinnahoidjad
Muinas-Egiptusele omistatakse vahel esimeste rinnahoidjate loomist, kuid uuringud seda ei kinnita. Lihtrahva hulgast pärit naised võisid käia paljaste rindadega, samas kui aadliperekonnast pärit naised katsid need avarate tuunikate ja hitoonidega.

Muinasaegne pronksist jumaluse kujuke. Foto: Bigpicture
Minoiline Kreeta: paljad rinnad ja viljakus
Kreeta minoilise kultuuri jaoks, mis eksisteeris pronksiajal, oli naise rind üks viljakuse sümboleid. Emandjumalannade kujukestel jäeti need tavaliselt paljaks ja maised naised jäljendasid seda.
Ajaloolased ütlevad, et Kreeta naised sidusid rindu altpoolt, katmata neid täielikult.

Kivist karüatiidide kuju. Foto: Bigpicture
Kreeka ja pärimus amatsoonidest
Aadlikest kreeklannad kandsid vabu tuunikaid, mis jätsid figuurile piisavalt vabadust. Push-up-tüüpi konstruktsioonidest polnud juttugi. Vähesed naissõdalased tõmbasid rinnad tugevate lintidega kokku.
Selle praktikaga seostatakse pärimust amatsoonidest. Legend väidab, et sõdalastel põletati parem rind ära, et oleks mugavam vibu lasta.
Rooma impeerium: sidemed sportimiseks

Vana-Rooma fresko sportlastega. Foto: Bigpicture
Roomlannad, kes osalesid sportlikes harjutustes, kinnitasid rinnad kitsaste tugevate lintidega. Selline meede oli kasulik treeningute ja ratsutamise ajal, kui keha liikumine võis tegevust segada.

Naised traditsioonilistes Hiina rõivastes. Foto: Bigpicture
Hiina „dudu“
Hiina naised peitsid rindu hoolikalt laiade kangasribade alla. Selleks kasutati laiu kangassidemeid, mida tuntakse nime all „dudu“.
Need hõlmasid rinna- ja kõhupiirkonda. „Dudu“ sai korsettide eelkäijaks, kuna see tõmbas kokku mitte ainult rindu, vaid ka kõhtu.

Stseen keskaja elust. Foto: Bigpicture
Keskaeg: sihvakus lopsakate vormide asemel
Keskaja Euroopas ei kujunenud ühtset suhtumist naise rinda. Aristokraatlikus keskkonnas kinnistus järk-järgult kuvand kõhnast, peaaegu poisliku figuuriga naisest.
Lopsakaid rindu ja laiu puusi seostati lihtrahva välimusega. Neid, kes ei vastanud valitsevale ideaalile, aitasid keha varjata tihedad korsetid. Aja jooksul muutusid need naiste riietuse tavapäraseks osaks.

Stseen 18. sajandi Euroopa moest. Foto: Bigpicture
Korsett ja vaalaluust karkass
Peenikese piha ja rõhutatud puusadega siluett nõudis jäika toetust. Korsettide karkassideks kasutati vaalaluud, mistõttu muutus nende valmistamine vaalapüüdjatele tulusaks tegevuseks.
„Liivakella“ kujutis säilitas iluetalooni staatuse paljude põlvkondade vältel. Selle naisefiguuri käsitluse jäljed ilmnesid ka hiljem.

Vabaduse allegooria revolutsiooni ajal. Foto: Bigpicture
Pärast Prantsuse revolutsiooni: loobumine rangetest reeglitest
Prantsusmaa revolutsioonilised muutused puudutasid ka riietust. Revolutsionäärid seisid uue moe eest, mis oleks vaba varasematest eelarvamustest.
Korsette hakati kandma harvemini ning kleidid said sügavad väljalõiked. Madalamate kihtide naised sidusid rindu lintidega kinni, muu hulgas selleks, et kanda meesteriideid. See oli mugav ka neile, kes läksid üle toona moodi tulnud meeskostüümile.

Naine vaatab end peeglist. Foto: Bigpicture
Viktoriaanlik ajastu: aluspesu ilma pausideta
19. sajandil muutsid puritaanlikud arusaamad naiste riietuse taas kinnisemaks. Dekoltee kadus peaaegu täielikult ning paljastatud rinda peeti sündsusetuks.
Toonane naiste kostüüm nõudis pidevat pingutamist. Korrigeerivat pesu tuli kanda ööpäevaringselt, sealhulgas öösel.

Siseorganite anatoomiline illustratsioon. Foto: Bigpicture
Korsett tervise vastu
Kuningas Edward VIII ajal kogus Suurbritannias jõudu naisliikumine, mis seisis õiguste ja mugavama riietuse eest. Korsettide vastased viitasid nende võimalikule kahjulikkusele organismile.
Liikumise pooldajad rääkisid korsettide kahjulikkusest ja nende põhjustatud siseorganite deformatsioonist. 19. sajandi lõpus ilmus palju uusi pesuliike, mis pidid olema korsettidest mugavamad ega tohtinud tekitada sellist kahju.

Valge pitsiline rinnahoidja. Foto: Bigpicture
Mary Phelps Jacobsi leiutis
Mary Phelps Jacobs nimetas oma toodet „seljata korsetiks“. Selle valmistamiseks kasutas ta kahte taskurätti ja elastseid linte.
Mõte tekkis, kui Mary valmistus selga panema avatud seljaga kleiti. Tavaline korsett paistis riietuse alt välja ning ta otsustas asendada selle kerge, ilma tagaosata konstruktsiooniga.

Naisväelane au andmas. Foto: Bigpicture
Sõda ja uue riietuse tunnustamine
Teise maailmasõja alguseks tootis tööstus juba eri lõigetega rinnahoidjaid. Kuid need olid siiski veel kaup piiratud ostjaskonnale.
Olukord muutus pärast rinnahoidja ametlikku lisamist naisväelaste varustusse. Leiti, et see otsus toetas sõjaväelaste võitlusvaimu.

Kolm naist aluspesus ja seelikutes. Foto: Bigpicture
Sõjajärgne mitmekesisus
Pärast sõja lõppu kasvas nõudlus rinnahoidjate järele märgatavalt. Sajad disainerid hakkasid looma uusi variante ning firmad pakkusid arvukalt erinevaid lõikeid.
Ilmusid mudelid rasedatele, tugikaartega tooted ja esimesed traatkarkassiga variandid.

Modell pitsilises pesus ja valgete tiibadega. Foto: Bigpicture
Moeloolased on korduvalt rääkinud rinnahoidja võimalikust kadumisest. Kuid huvi selle riietuseseme vastu ei ole seni raugenud.
























Kommentaarid 0