Ida-Virumaa õpilane: kooli probleeme püüti taandada keeleküsimusele

Ekraanitõmmis: YouTube
Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse õpilase Anton Volkovi avaliku kirja avaldamine tekitas tormilise arutelu piirkonna kutsehariduse olukorra üle. Vestluses poliitik Aleksei Naumkiniga rääkis 17-aastane kodanikuaktivist üksikasjalikult sellest, mis koolis tegelikult toimub, miks õpilaste rahulolematust püüti kirjutada keeleküsimuse arvele, milliste materiaaltehniliste ja kaadrimuredega tulevased spetsialistid silmitsi seisavad ning millised väljavaated ootavad Ida-Virumaa noori.
Anton Volkov õpib kolmandal kursusel metallitöötluse keevitaja erialal. Rääkides oma valikust, tunnistab ta, et plaanis algselt astuda Jõhvi Gümnaasiumi, kuid tal jäi eesti keele sisseastumiseksamis punktidest puudu — ta sai 48%, samas kui lävend oli 51%. Gümnaasiumist välja jäädes otsustas Anton omandada keskhariduse ja keevitaja kutse kutsekoolis. Ta märgib, et kvalifitseeritud keevitajad on praegu väga nõutud ning erialase oskuse olemasolu annab edasise õppimise või karjääri planeerimisel täiendavat kindlustunnet ja kvalifikatsioonilise trumbi.
Pärast avaliku kirja avaldamist püüdis kooli endine juhtkond esitleda olukorda nii, nagu oleksid venekeelsed õpilased tõstnud mässu eestikeelse õppe vastu. Anton Volkov lükkab need väited kategooriliselt ümber. Õpilane rõhutab, et on õppinud 9 klassi eesti koolis, valdab riigikeelt vabalt emakeele tasemel ja sooritas eelmisel aastal B1-taseme eksami. Tema sõnul ei seisnenud probleem eesti keeles endas, vaid selles, kuidas õpe oli korraldatud.
Keset aastat tehti õppeprotsessis muudatusi: õpilastel, kes ei olnud keeleeksamit sooritanud, eemaldati täielikult erialaained ning kahe kuu jooksul õpetati eranditult eesti keelt. Selle tulemusena jäid õpilased ilma erialasest ettevalmistusest. Lisaks õpivad õppeasutuses ka noored Ukrainast, kelle esialgne eesti keele tase oli null, mistõttu nad lihtsalt ei saanud sellises protsessis täisväärtuslikult osaleda. Anton rõhutab, et riigikeelt on vaja õppida, kuid seda tuleb teha süsteemselt ja mitte erialaste distsipliinide arvelt.
Peamine põhjus avalikkuse poole pöördumiseks oli materiaaltehnilise baasi täbar seisukord ja reaalse praktika puudumine. Sillamäel õppepraktikal olles põrkas Anton kokku asjaoluga, et põhiline seade — giljotiin metalli lõikamiseks — läks katki juba septembris ja seda ei parandatud pikka aega. Lõigatud materjali puudumise tõttu polnud õpilastel sõna otseses mõttes millegi peal keevitamist harjutada. Sellele lisandusid katkised nurklihvijad ja elementaarsete kulumaterjalide puudus. Varem olid õpilased ja nende vanemad korduvalt saatnud ametlikke pöördumisi direktorile (eriti 16. märtsil 2026), kuid need kirjad jäid vastuseta. Just reaktsiooni puudumine kooli sees sundis Antonit avaldama avalikku kirja, et juhtida tähelepanu probleemidele, mitte korraldada „mässu“, nagu arvas administratsioon.
Eraldi tähelepanu pöörati vestluses kaadrikriisile. Anton Volkov märkis, et enne juhtkonna vahetust töötasid koolis kogenud õpetajad, kes suutsid anda sügavaid teadmisi ja tugevat motivatsiooni. Hiljem aga hakkasid õppeasutusse tulema noored inimesed ilma erialase hariduse ja kvalifikatsioonita, keda meelitasid üksnes kõrged palgaastmed. Aleksei Naumkin ja Anton Volkov olid ühel meelel, et juhtivad ja õpetajate ametikohad haridusasutustes ei tohi muutuda poliitiliste ametisse nimetamiste objektiks. „Mugavate“ inimeste määramine professionaalide asemel viib kommunikatsiooni purunemiseni õpetajate, juhtkonna ja õpilaste vahel.
Arutades piirkonna tulevikku, puudutasid kohtumisel osalejad noorte väljavoolu teemat. Antoni arvates lahkuvad noored Ida-Virumaalt töökohtade vähenemise, maksutõusude, hinnatõusu ja üldise ebakindluse tõttu. Need, keda ei seo perekondlikud kohustused, lähevad enamasti õppima Tallinnasse, Tartusse või Pärnusse, samuti välismaale, kus nad näevad rohkem perspektiive ega plaani naasta väiksemasse piirkonda. Noorte hoidmiseks on vaja mitte ainult haridusvõimaluste säilitamist (näiteks gümnaasiumiklassid), vaid ka arenenud infrastruktuuri, töökohtade ja elutingimuste loomist.
Anton Volkov lõpetab õpingud kutsekoolis: aprillist algavad tal eksamid ja juunis saab ta diplomi. Edaspidi plaanib ta haridusteed jätkata, kaaludes meediavaldkonda ja kunstisuundi. Oma eakaaslastele soovitab Anton mitte vaikida, omada soovi muuta maailma enda ümber ja rääkida avatult olemasolevatest probleemidest.

























Kommentaarid 0