Põlevkivisektori kvalifitseeritud töötajatel on võimalus leida piirkonnas tööd, usutakse Töötukassas. Kuid konkreetseid vabu töökohti veel pakkuda ei saa: ametkond ei tea veel, kes täpselt pärast koondamist nende poole pöördub.

Illustratiivne foto: Eesti Energia

Eesti Energia plaanidest teatas Põhjarannik: ettevõte kavatseb kaotada umbes 390 töökohta, kusjuures 330 neist asuvad Ida-Virumaal. Töötukassa kohaliku osakonna juhataja Anneki Teelahk rääkis sellest 11. novembril ETV eetris ja lisas, et põlevkivisektori spetsialiste on piirkonna tööandjatel vaja.

Kuni töötajad pole end arvele võtnud, on raske igale neist konkreetseid pakkumisi ette valmistada. „Me ei tea, kes täpselt on need inimesed, kes meile arvele tulevad,“ ütles osakonnajuhataja. Tema sõnul on umbes viiesik vabadest töökohtadest Ida-Virumaal seotud töötleva tööstusega. Töökohti on ka transpordi, ehituse, haldus- ja abitegevuste, hariduse ning sotsiaalvaldkonnas.

Töötajate tutvustamiseks töövõimalustega korraldatakse kolm kohtumist. Töötukassa osakond kooskõlastas need Enefiti personaliosakonnaga; need toimuvad 30. novembril, 1. ja 4. detsembril. Töötajatele jagatakse infot tööturu kohta ning seejärel soovitakse värbamisse kaasata ettevõtteid, kes vajavad kvalifitseeritud spetsialiste.

Osakonnajuhataja hinnangul on töö tõttu kolimine piirkonna elanike jaoks pigem erand. Tavaliselt otsitakse uut kohta Ida-Virumaal, kuna siia jäävad nende kodu, pered ja harjumuspärane elu. Enamik ei kipu lahkuma teistesse Eesti osadesse ega välismaale.

Lisaks tööotsingu abile on koondatud töötajatele kättesaadavad uue eriala õpe, ümberõpe, täiendkoolitus ja psühholoogiline nõustamine. Kui inimene suundub teise valdkonda mitte hiljem kui 150 päeva pärast koondamist, võib talle maksta toetust kuni 40% ulatuses keskmisest palgast. Vahendid nende meetmete jaoks eraldatakse Õiglase ülemineku fondist.

Selliste programmide kogemus oli olemas juba 2000. aastate alguses: siis tasusid ettevõtted umbes 500 töötaja ümberõppe eest. Laialdast tuntust kogus lugu kahest Kohtla-Järve elanikust, kes valisid kondiitri eriala, kuigi suurem osa osalejaid omandas muid erialasid. „Töötaja jaoks on see alati kriis… iga koondamine on ikkagi raske,“ rõhutas osakonnajuhataja.

Sajad koondamised Eesti Energias: miks narvalased ei usu kiiresse tööleidmisse

Uudis Eesti Energia kontserni plaanitavatest mastaapsetest koondamistest, kus töölt võib lahkuda sadu töötajaid, tekitas narvalaste seas terava arutelu. RusDelfi ajakirjanikud viisid Narva tänavatel läbi küsitluse, et selgitada välja, kuidas linlased hindavad eelseisvat koondamislainet, kui raske on praegu piirkonnas tööd leida ja milliseid lahendusteid nad töötuse probleemile näevad.

Teated sellest, et Eesti Energia ettevõtetes plaanitakse koondada üle 300 inimese (elanike repliikides kõlasid ka arvud 390 kuni 400 töötajat), tekitavad narvalastes tõsist muret. Ida-Virumaa piirkonna jaoks tajutakse sadade töökohtade ühekordset kaotust kriitilisena. Linlaste hinnangul on kohalik töötukassa niigi ülekoormatud ning suurandja kaotus süvendab vaid sotsiaalseid pingeid.

Elanike arvamused koondatud spetsialistide kiire uue töö leidmise võimaluse kohta lahknesid. Mõned narvalased märkisid, et kohanemisšansid sõltuvad kogemusest ja kvalifikatsioonist: kui inimene on kogu elu töötanud tehases või elektrijaamas ühes kitsas valdkonnas, on tal äärmiselt raske ümber profileeruda. Samas võivad paindlikumad ja mitmekülgsete oskustega spetsialistid proovida end leida muudes valdkondades.

Töötuse küsimust tuntakse Narvas praktiliselt olmetasandil. Kohalikud pensionärid järeldavad perede keerulist finantsolukorda poodides ostjate käitumist jälgides. Nende sõnul on isegi noored mehed ja naised sunnitud orienteeruma eranditult sooduspakkumistele ja alandatud hindadega kaupadele, et kõrgete hindade ja maksude tingimustes kuidagi pere-eelarvet tasakaalus hoida.

Paljud narvalased puutuvad püsivate töökohtade puudumisega kokku isiklikult või pereringis. Linnas on levinud ebastabiilne tööhõive, kus ehitajad ja teised spetsialistid saavad tööd vaid üksikute projektide ajaks firmade kaudu, misjärel on nad sunnitud end uuesti töötukassas arvele võtma. Noored lahkuvad sageli teenistusse Tallinnasse või välismaale — sealhulgas Soome, Skandinaaviasse ja Belgiasse. Need, kes jäävad, kandideerivad töökohtadele interneti kaudu, kuid põrkuvad sageli tööandjate tagasiside puudumisele isegi vajaliku kvalifikatsiooni ja eesti keele oskuse kategooria (näiteks B2) olemasolul.

Kõrge töötuse põhjustena nimetavad linnaelanikud suurte linna kujundavate tootmisettevõtete sulgemist ja koondamisi, vähest tähelepanu piirkonnale ning keelebarjääri, kuigi mõned peavad eesti keele kõrge taseme nõuet teatud kohalikel ametikohtadel liigseks. Samas kõlas arvamus, et mõnes tegutsevas ettevõttes, näiteks mööblitööstuses, on endiselt puudus kvalifitseeritud spetsialistidest, kuid õppeasutused ei koolita alati kaadrit vastavalt turu tegelikele vajadustele.

Kriisist väljumise teedest rääkides rõhutavad narvalased vajadust avada uusi suurtootmisi ja luua töökohti. Kõlavad ettepanekud viia noorte seas läbi küsitlusi nende vajaduste selgitamiseks, samuti tagada kättesaadav eluase ja arendada infrastruktuuri, et hoida noori spetsialiste linnas. Lisaks kutsuvad elanikud üles avatumale koostööle riigiga ja toetama uusi projekte – nagu väikelinna või Sisekaitseakadeemia rajamine –, kuna need tagavad tööhõive mitte ainult otseselt, vaid stimuleerivad ka teenindus-, logistika- ja kaubandussektorit.