Miks nõukogude Provansaal säilis vaid 30 päeva ja seda toodeti miljoneid tonne

Foto: Novate.ru
2026. aastal täitub Provansaalil üheksakümmend aastat. Kunagi oli majonees kallis roog jõukatele inimestele, kuid NSV Liidus muutus see üheks kättesaadavamaks toiduaineks. Selle tootmise aluseks sai Ameerika tehnoloogia, kuid harjumuspärane nõukogude retsept loodi juba kodumaistes ettevõtetes.
Kaste Provence'ist ja selle päritolu mõistatus
Majoneesi ajalugu seostatakse tavaliselt Lõuna-Prantsusmaaga. Provence'is kasvatati oliivipuid juba antiikajal ning viljadest saadud õli sai aluseks kastmele, mis on tänapäeval tuntud kogu maailmas.
Majoneesi täpne päritolu on teadmata. Eksisteerib gastronoomiline legend, mis seostab selle ilmumist Seitsmeaastase sõja ajaga. Selle versiooni kohaselt vallutasid Prantsuse marssali Louis François Armand de Vignerot du Plessis' mehed Mahóni kindlus-sadama, misjärel inglased piirasid vallutatud linna ümber.
Kui toiduvarud lõppesid, segasid sõjaväekokad väidetavalt kokku järelejäänud munad, sidrunid ja oliiviõli. Saadud kastet nimetati "Mahóni kastmeks" ning hiljem muutus selle nimi väidetavalt sõnaks mayonnaise. Toiduajaloolased vaidlustavad selle loo ja peavad seda ilusaks, kuid tõestamata jutustuseks.

Foto: Novate.ru
Dokument, kus kirjeldatakse majoneesiga roogade valmistamist, on dateeritud 1804. aastaga. Prantsusmaal muutus kaste laiatarbekaubaks alles 19. sajandi alguses. Kõrge hinna tõttu serveeriti seda peamiselt jõukamate ühiskonnakihtide esindajatele.
Vene impeeriumi tõi majoneesi levinud arvamuse kohaselt restoraniomanik ja kokk Lucien Olivier. Moskvas asutas ta 1860. aastatel restorani Ermitaaž. Kuid ka siis jäi see kaste enamikule kättesaamatuks.

Foto: Novate.ru
Kuidas Ameerika tehnoloogia NSV Liitu jõudis
Kuni 1950. aastateni oli tavainimeste toidulaud, ja mitte ainult Venemaal, palju kasinam kui tänapäeval. Selle aluse moodustas leib selle sõna laiemas tähenduses. Tööstuslik areng lõi järk-järgult tingimused tarbimise laiendamiseks.
NSV Liidus aitasid sellele kaasa põllumajanduse kollektiviseerimine ja kiirendatud industrialiseerimine. Need panid aluse tarbimisrevolutsioonile juba 1930. aastate keskpaigaks.
Sel perioodil ostis Nõukogude Liit aktiivselt välismaist tehnoloogiat. Kapitalistlikud riigid elasid läbi sõdadevahelist majanduskriisi, mistõttu paljud ettevõtted, sealhulgas ebasõbralikest riikidest, olid valmis müüma seadmeid ja tootmislahendusi, lootes teenida kasumit.
Suurt rolli toiduainetööstuse arengus mängis toonane selle valdkonna eest vastutav rahvakomissar Anastas Mikojan. 1936. aastal suundus ta koos spetsialistide rühmaga Ameerika Ühendriikidesse. Kahe kuu jooksul tutvus delegatsioon ettevõtetega, hankis retsepte, seadmeid, tehnoloogilisi standardeid ja kutsus spetsialiste.
Nõukogude delegatsioon märkas majoneesi Chicago põllumajandusnäitusel. NSV Liitu ei ostetud mitte ainult tehnoloogia kirjeldust, vaid ka tootmisliin. Samal ajal osteti seadmeid teiste ettevõtete jaoks, sealhulgas piimapulbri valmistamise seade.
Ameerika varianti ei üle kantud nõukogude tehastesse muutmata kujul. Retsept kohandati kohalikule toorainele ja kodumaise tööstuse võimalustele. Olulise panuse sellesse töösse andis keemiaprofessor, toidurasvade spetsialist Nikolai Kozin.

Foto: Novate.ru
Miks majoneesi ei eksporditud
Nikolai Kozin töötas välja toote nõukogude valemi, millele kinnistus nimi "Provansaal". Selle koostisesse kuulusid rafineeritud päevalilleõli, vesi, munapulber, sinep, piimapulber, sool, suhkur ja vürtsid. Säilitusaine rolli täitis piiritusäädikas.
Tehnoloogilises kirjelduses figureerisid 68% rafineeritud päevalilleõli, 28% vett, 6% munapulbrit, 1% sinepit ja umbes 11% piiritusäädikat. Allikas täpsustatakse, et need näitajad käisid toote massi kohta erinevates valmistamisetappides.
Provansaali koostises oli võrdlemisi vähe komponente ning äädikas jäi ainsaks säilitusaineks. Sellise retsepti varjukülg oli lühike säilivusaeg: majonees säilis kümnest kuni kolmekümne ööpäevani. Ekspordiks ei olnud see piisav, mistõttu peeti toodet kõlbmatuks kaugeks transpordiks ja pikaajaliseks ladustamiseks.

Foto: Novate.ru
Tehasetootest nõukogude klassikaks
Esialgne ülesanne ei olnud majoneesi müümine välismaale, vaid selle kättesaadavaks tegemine riigi elanikele. Provansaali tootmist alustasid Moskva rasvakombinaat ja Moskva margariinitehas. 1930. aastatel mõõdeti tootmismahtu tonnides.
1960. aastal toodeti NSV Liidus 7,5 tuhat tonni majoneesi. Umbes sel ajal ilmusid lettidele ka teised kastmevariandid: tilli, tomatipasta ja erinevate lisanditega.
1980. aastate lõpuks ületas aastane toodang 450 tuhat tonni. „Provansaalist“ odavam oli peaaegu ainult leib, mistõttu väljus kaste kiiresti esialgsest kallite toodete kategooriast ja muutus miljonite inimeste jaoks harjumuspäraseks ostuks.
Nõukogude „Provansaali“ retseptuur püsis peaaegu muutumatuna kuni 1991. aastani.

























Kommentaarid 0