Kuidas okastraat muutis Ameerika Lääne elu

Illustratiivne foto: YouTube
Metsik Lääs ei kadunud seetõttu, et kauboid oleksid äkitselt ühiskonnale mittevajalikuks muutunud. Selle tõrjus järk-järgult välja okastraat, mis muutis avatud tasandikud eraomandite võrgustikuks. Lihtne leiutis aitas asustada lääneterritooriume, kuid tõi samal ajal kaasa relvastatud konflikte farmerite ja karjakasvatajate vahel.
Kuni 19. sajandi keskpaigani hõlmas USA vaid osa Põhja-Ameerikast Mississippist idas. Edasi laiusid tohutud tasandikud, kus elasid indiaanihõimud ja väike arv ümberasujaid, kes tegelesid loomakasvatusega. Puitu ja kivi nappis seal peaaegu täielikult, mistõttu oli harjumuspäraseid kapitaalseid aedu raske ehitada.

Foto: Masterok
See piirkond sai nimeks „Suur Ameerika kõrb“. Siin valitsesid avatud karjamaad, kus karjad vabalt liikusid. Kauboid ajasid ja karjatasid loomi ning kruntide piirid praktiliselt puudusid.
Olukord muutus, kui riigis kogus jõudu idee „Manifest Destiny“ (Ettemääratud saatus). Selle pooldajad uskusid, et Ameerika rahvas on ette määratud levima üle kogu kontinendi. Ekspansiooni esitleti kui erilist missiooni ja USA ajaloolise ettemääratuse täitmist.
Valitsus püüdis läände saata mitte ainult karjakasvatajaid, vaid eelkõige farmereid. Neilt oodati maa harimist, linnade ehitamist, ressursside kaevandamist ja maksude maksmist. Uutel kruntidel põrkasid asunikud aga kokku praktilise probleemiga: maa tuli piirata aiaga.

Foto: Masterok
Loomad eksisid vabalt külvidele ja tallasid need maha. Põõsad ja tavaline traat ei pidanud karjade survele vastu ning pikad puuaiad osutusid liiga kalliiks ja töömahukaks. Mõned farmerid jätsid seetõttu oma maavaldused maha.
1871. aastal avaldas USA põllumajandusministeerium aruande, milles öeldi, et Lääne edasine asustamine on võimatu ilma piirete probleemi lahendamiseta.

Foto: Masterok
Lahenduseks sai okastraat. Indiaanlased nimetasid seda „kuradi köieks“. Selleks ajaks eksisteeris sadu patente sarnastele toodetele, kuid neil kõigil olid puudused: traati valmistati käsitsi ning ogad ei kinnitunud jäigalt ja võisid piki kandetraati liikuda.
Kõige õnnestunuma konstruktsiooni pakkus välja Joseph Glidden. Ta paigutas ogad võrdsete vahemaade järel ühele traadijupile ja põimis selle siis teisega kokku. Tänu sellele jäid ogad paigale ja kogu konstruktsioon muutus tugevamaks. Just seda põhimõtet kasutatakse meile harjumuspärases okastraadis.

Foto: Masterok

Foto: Masterok
Pärast patendi saamist korraldas Glidden tootmise. Esimese aastaga valmistati umbes 50 kilomeetrit traati. Kuue aasta pärast ulatus toodang 400 tuhande kilomeetrini — see on umbes kümme tiiru ümber ekvaatori.
Uue kauba ümber tekkis kiiresti terve tööstusharu. Ilmusid pingid traadi valmistamiseks, tootmine odavnes, ettevõtted võistlesid, ühinesid ja püüdsid kehtestada monopoli. Reklaamikampaaniad ja avalikud demonstratsioonid veensid farmereid, et okaspiire on lihtne ja kättesaadav lahendus.

Foto: Masterok
Aialõikamise sõjad
Traatpiirded tekitasid probleeme karjaomanikele. Mõned farmerid piirasid aiaga mitte ainult oma krunte, vaid ka ühismaid. Selle tõttu kaotasid karjad juurdepääsu karjamaadele ja veele. Teatud talvedel kaotasid niinimetatud karjaparunid kuni 75% oma karjast.
Rahulolematud karjakasvatajad hakkasid koonduma jõukudesse. Öösiti lõikasid nad piirdeid läbi ja ähvardasid farmereid. Nii algasid „Aialõikamise sõjad“.
Farmerid palkasid relvastatud valve. Konfliktidega kaasnesid tulistamised, talude süütamised ja kohtuvaidlused. Mõnes piirkonnas toetasid kohalikud elanikud aialõikajaid, teistes asusid farmerite poolele. Ka ajalehed võtsid erinevaid seisukohti, kaitstes ühe või teise leeri huve.

Foto: Masterok
Mõnikord jõudsid võimud ja vastasseisu osapooled kokkuleppele. Piiretesse jäeti spetsiaalsed väravad ja koridorid, mida mööda kari pääses karjamaadele või veekogude juurde. Hiljem võtsid osariikide võimud vastu seadused, mis kuulutasid aedade lõikamise kriminaalkuriteoks, mille eest karistati vangistusega. Konfliktid ei kadunud kohe, kuid vaibusid järk-järgult.
Kaheksa aasta jooksul pärast Gliddeni traadi ilmumist kolis lääneterritooriumidele rohkem inimesi kui eelmise viiekümne aasta jooksul. 19. sajandi lõpuks elas läänes juba 17 miljonit inimest. Vaid kuuekümne aastaga kasvas piirkonna elanikkond rohkem kui 25 korda.
Avatud tasandikud kattusid järk-järgult piiridega ning koos nendega kadus vajadus kauboide endisaegse töö järele. Lääs lakkas olemast metsik selles tähenduses, mida sellele sõnale varem omistati: karjade ja inimeste vaba liikumine asendus eraomandis olevate maatükkide süsteemiga.
See lugu ei ole seotud ainult piirdeaia leiutamisega. 1862. aastal võttis valitsus vastu asustustalu seaduse (Homestead Act), mis määras kindlaks, kes ja millistel tingimustel võib lääneterritooriumidel maad omada. Kuid nagu praktika näitas, ei olnud neil reeglitel ilma okastraadita tähtsust.

Foto: Masterok

























Kommentaarid 1