Alaska müük 1867. aastal: miks Venemaa selle tehingu tegi

Illustratiivne foto: Russkaja Semjorka
Alaskat kujutatakse sageli hindamatu piirkonnana, mille Venemaa andis ära peaaegu muidu. Kuid 1867. aastal ei näinud Peterburi selles tulevast kulla- ja naftaallikat, vaid kauget valdust, mille tulud langesid ja kaitse oli nõrk.
Kuuldused sellest, et imperaator Aleksander II müüs Alaska õukonna võlgade tasumiseks või pärast kaardimängukaotust, on osutunud väga sitketeks. Kuid tegelikud põhjused olid palju proosalisemad: Vene-Ameerika kompanii kriis, uue sõja oht Britanniaga ja soovimatus ülal pidada kahjumlikku territooriumi teisel pool ookeani.
Kuld ilmus sellesse loosse hiljem
Tavaliselt sõnastatakse hämming nii: miks oli vaja ära anda maa, mis sai hiljem kuulsaks oma kulla poolest? Kuid tehingu aastal ei teadnud Alaska kullast keegi. Klondike'i kullapalavik algas alles 1896. aastal, peaaegu 30 aastat pärast müüki.
Vene võimude jaoks jäi Alaska tohutuks, külmaks ja väheasustatud krahvkonnaks. Vene asundused asusid vaenulike hõimude, sealhulgas tlingitite keskel. 1802. aastal purustasid ja hävitasid tlingitid Vene Mihhailovski kindluse.
Vene-Ameerika peamine tuluallikas oli merisaarma ehk kalani nahk. 19. sajandi keskpaigaks oli jaht need loomad peaaegu hävitanud. Kompanii sai üha vähem raha, samas kui garnisonide ja laevastiku ülalpidamine muutus üha kallimaks.
Miks Peterburi kartis Britanniat
Venemaa lüüasaamine Krimmi sõjas aastatel 1853–1856 tegi Briti impeeriumist Vene võimude silmis peamise vastase. Alaska asus seejuures Kanada kõrval, mis oli Briti kontrolli all dominioonina.
Peterburis lähtuti sellest, et uue konflikti korral lõikavad Briti laevad Alaska lühikese ajaga Venemaast lahti. Valduse ja pealinna vahel oli umbes 8000 kilomeetrit ning pärast Krimmi sõda oli Vene laevastik liiga nõrk, et selliseid kaugeid territooriume usaldusväärselt kaitsta.
Alaska üleandmist Ameerika Ühendriikidele vaadeldi kui viisi hoida ära selle vallutamine Britannia poolt. Aleksander II ja tema vend, suurvürst Konstantin Nikolajevitš, eelistasid ameeriklaste kohalolekut mandri põhjaosas briti omale. Sellisel juhul ei oleks London saanud täiendavat võimalust ohustada Kamtšatkat ja Kaug-Ida.
Monopol, mis muutus koormaks
Vene-Ameerikat ei valitsenud riigiasutused otse. Sellega tegeles Vene-Ameerika kompanii, mis oli saanud impeeriumilt monopolõigused.
1860. aastate alguseks halvenes kompanii olukord järsult. 1866. aastal arutati Peterburis selle juhtide süüasja. Uurimine näitas, et direktorid olid paljude aastate jooksul omastanud osa saagist, paisutanud näitajaid ja varjanud ettevõtte tegelikku seisukorda.
Mereminister Konstantin Nikolajevitš kasutas seda kriisi, et tõestada imperaatorile kompanii ebaökonoomsust. Tema kava kohaselt pidi riik lõpetama sellise struktuuri toetamise, mis tõi kahjumit ja nõudis uusi kulutusi.
Kui palju Alaska eest maksti
Ameerika pool andis Venemaale üle 7,2 miljonit dollarit kullas. Arvestades umbes 1,5 miljoni ruutkilomeetri suurust pindala, oli summa vähem kui viis senti hektari kohta ja tundus äärmiselt väike.
Läbirääkimised toimusid saladuses. Venemaa huve esindas Washingtonis parun Eduard Stekl ning USA poolt tegutses riigisekretär William Seward. Ta pidas kontrolli Vaikse ookeani põhjaosa üle Ameerika Ühendriikidele oluliseks.
Sel ajal USA Kongress ei istunud, mistõttu pidi Seward eraldi taotlema senaatorite toetust ja vahendeid ostuks. Ajalehed nimetasid tehingut pilkavalt „jääpanga“ soetamiseks ja riigisekretäri ennast hüüti „Seward-lollpeaks“. Tema aga nägi Alaskas väärtuslikku osa Vaikse ookeani rannikust.
Umbes 165 000 dollarit suunas Stekl Ameerika ajalehtede ja poliitikute altkäemaksuks, taotledes lepingu takistusteta ratifitseerimist. Selle aja diplomaatilises praktikas peeti selliseid meetodeid tavalisteks. Hiljem tekitasid need kulutused juttu isiklikest altkäemaksudest ja korruptsioonist.
Territooriumi üleandmise päev
Alaska uus kuuluvus vormistati ametlikult 18. oktoobril 1867, mis vastas vana kalendri järgi 6. oktoobrile. Tseremoonia toimus Novo-Arhangelskis, praeguses Sitkas.
Erinevus Juliuse ja Gregoriuse kalendri vahel tekitas tunde, nagu oleks territoorium liikunud ühest päevast teise samal ajal. Vene sõdurid langetasid oma lipu ja Ameerika sõjaväelased asusid uut heiskama.
Palvusega tekkis eraldi probleem. Õigeusu piiskop ei soovinud seda kurb sündmuse auks läbi viia, kuna tseremoonia langes pühapäevale. Seetõttu tuli see edasi lükata.
Heiskamise ajal takerdus Ameerika lipp trossidesse ega tahtnud kõrgemale tõusta. Kangas tuli lipu vabastamiseks katki rebida. Hiljem pidasid müstikud seda juhtumit uutele omanikele halvaks märgiks.
Viga või arvestus
Vaadates 19. sajandi silmadega, ei tundunud otsus mõtlematu. Vene võim sai riigikassasse raha, vabanes valdusest, mis nõudis pidevaid kulutusi, ja vähendas tõenäosust, et Britannia võtab Alaska järgmise sõja ajal ära.
21. sajandi vaatleja jaoks tundub müük käestlastud võimalusena: hiljem avastati sellel territooriumil kulda ning selle naftavarud hakkasid Ameerika Ühendriikidele suurt tulu tooma. Kuid allikas rõhutatakse, et Venemaa oleks vaevalt suutnud Alaskat kaua kaitsta. Aastate 1904–1905 Vene-Jaapani sõja ajal oleks Jaapan võinud selle kiiresti vallutada ja saada tugipunkti Siberi ranniku lähedal.
























Kommentaarid 0