EESTI SIHTASUTUS ANDIS VÄLJA INGERIMAA VÄIKESE PÕLISRAHVA MEDALI VADJA RIST / VADDA RISSI

EESTI SIHTASUTUS ANDIS VÄLJA INGERIMAA VÄIKESE PÕLISRAHVA MEDALI VADJA RIST / VADDA RISSI

2024. aasta detsembris asutas Sihtasutus Traderson, mille põhitegevuseks on innovatsiooni- ja riskiinvesteeringud, filmi- ja kunstitootmine, mälestusmedali "Vadja Rist", mis antakse vadja rahva viimastele esindajatele (vadda) ja inimestele, kes aitasid kaasa selle väikese põlisrahva säilimisele. Ka nendele inimestele, kes elavad Leedus, Lätis, Leningradi oblastis.
Sel eesmärgil andis see heategevusfond mündivabrikus välja vadja rahvussümboli stiilis “Vadja Rist” mälestusmedali. Olles ka ise selle kaduva rahva esindaja, rahastas fondi asutaja medali tootmist, mida ta on juba hakanud ka välja jagama vadjalastele ning erinevate maade teaduse ning kultuuri esindajatele, kes on aidanud kaasa vadja keele ja kultuuri säilimisele ning uurimisele.
"Tänapäeval võib romaani "Viimane mohikaanlane" autori James Fenimore Cooperi vaimus nimetada "viimasteks vadjalasteks" kõiki, kes samastuvad Vadja väikese põlisrahvaga, " märgib mälestusmedali üleandmise algataja ja selle rahva esindaja Andrei Traderson.
Vadjad on Leningradi oblasti läänepiirkondade vanim põliselanikkond, kes praegu elab kompaktselt Vene Föderatsiooni Leningradi oblastis Kingissepa rajoonis. Varem oli vadja rahva asustusala Kirde-Eestist Laadoga järveni ja lõunas päris Novgorodini välja. Vadja keel kuulub läänemeresoome soome-ugri keelte rühma. Vadjalaste traditsioonilised ametid on põlluharimine, kalapüük ja metsandus.
Ajalooliste andmete järgi oli vadjalaste saatus väga raske ja kohati traagiline. Seda hävitas sageli näljahäda ja aastatel 1444–1447 ajasid Liivimaa rüütlid Bauskasse (tänapäeva Läti) minema märkimisväärse hulga vadjalasi. Kõige enam mõjutas vadjalasi 1930. aastate repressioonid ja massilised ümberasumised Suure Isamaasõja ajal.
Teise maailmasõja ajal küüditati vadja elanikkond koos isurite ja ingerisoomlastega Soome. Kui Soome sõlmis NSVL-iga vaherahu, lubati vadjalastel tagasi pöörduda. Kuid nad ei pöördunud tagasi mitte oma sünnikodudesse, mis olid tol ajal juba uustulnukate poolt hõivatud, vaid läksid Eestisse, Pihkvasse, Novgorodi, Velikije Luki ja teistesse piirkondadesse. Küüditatutel lubati kodumaale naasta alles 1956. aastal. Kahjuks mitte kõik neist inimestest ei elanud selle hetkeni.
Olukord Leningradi oblastis läheneb täna põlisrahva – vadja soomeugrilaste – täielikule assimilatsioonile. On ju ainult kaks kohta, kus see väike rahvas kompaktselt elab - Krakolje ja Lužitsõ küla Kingissepa rajoonis.
Vadja keelt kõnelevaid vadjalasi on maailmas alles jäänud vähe ja nad on üsna vanad – naised on keskmiselt 83-aastased ja vanemad. Kokku oli Venemaal 2021. aastal vadja rahva esindajaid 105 inimest. Mõnede allikate andmetel elab Eestis umbes 100 inimest, kes saaksid end vadjalasteks nimetada.
Nõukogude Liidu ajal andsid vadjakeelse kooli ja kultuuri säilimisse, õppimisse ja arendamisse suurima panuse Tartu Riikliku Ülikooli keeleteadlased ja etnograafid. Ohustatud keele säilimisse andis tohutu panuse ülikooli akadeemik Paul Ariste, kelle 120. sünniaastapäeva tähistati hiljuti ja kes kandideeris postuumselt "Vadja Risti" auhinnale. Medal antakse üle akadeemiku lapselapsele. Teaduslikku tööd vadja keele ja kultuuri hoidmisel ning uurimisel jätkasid sellised akadeemiku üliõpilased nagu silmapaistev keeleteadlane ja läänemeresoome keelte osakonna dotsent Heinike Heinsoo, kes oli ka mälestusmedali kandidaadiks. Auhinnale kandideerisid silmapaistvad vene keeleteadlased ja kolleegid Tartu filoloogidest: Olga Konkova (postuumselt pälvis medali tema Soomes elav tütar), Mehmet Muslimov, Fjodor Rožanski, Jelena Markus, Vitali Tšernjavski jt.
Sihtasutus Traderson kutsub üles kõiki vadja päritolu inimesi registreeruma mälestusmedali saamiseks.

info@traderson.info