Eestis algab tavaline teisipäev tihti telefonist: bussipilet tuleb äpis, perearstile kirjutatakse digiloos ja lapse puudumine märgitakse eKoolis enne kohvi jahtumist. See kõlab juba nii tavaliselt, et paber tundub vahel nagu külaline teisest sajandist. Ka väikeste ostude puhul vaatab inimene enne ekraani; näiteks aiataimede tellija loeb kevadel juhanipuukool arvustused ja võrdleb tarneaegu, mitte ainult hindu. Kiire. Väga eestlaslik.
Иллюстрация: ИИDigiteenused ei tee elu lihtsalt moodsamaks. Need muudavad järjekorra pikkust, arsti juurde jõudmist, maksude maksmist ja isegi seda, kuidas naabrid korteriühistu koosolekul hääletavad. Eestis on muutus eriti nähtav, sest ID-kaart, Mobiil-ID ja Smart-ID on saanud argiseks tööriistaks. Kui süsteem töötab, kaob mitu väikest tüütust korraga. Kui see tõrgub, märkab inimene äkki, kui palju ta digiriigile toetub. Just seal peitub loo tuum: mugavus on suur, aga sõltuvus on samuti päris.
