Mathei Florea New Grounds

T 1. detsember kell 19 Jõhvi kontserdimaja
K 2. detsember kell 19 Vanemuise kontserdimaja
N 3. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal

Mathei Florea (klaver ja helilooming)
Aleksandra Błachno-Kulig (viiul ja vokaal)
Alvise Carli (viiul)
Philine Höhnisch (vioola)
Kornelia Jamborowicz (tšello)
Dmytro Bondarev (trompet)
Christian Müller (kontrabass)
Johannes Metzger (trummid)

Mathei Florea New Grounds on kaheksaliikmeline Berliinis tegutsev põhjamaist nüüdisjazzi esitav koosseis, mille Eesti Jazziauhinnad 2025 nimetas geograafiat eirates aasta jazzansambliks. Klassikalisest jazzkvartetist ja keelpillidest koosnev kombinatsioon on levinud ja armastatud kooslus, mis ühendab modernse jazzi ja klassikalise muusika. Bändi looja ja eestvedaja on noor andekas pianist Mathei Florea. Petros Klampanise ja Arvo Pärt muusikast tõukuv helikeel kõlab nii nende esimesel albumil “Snap” (2024) kui ka 2026.aasta lõpul ilmuval teisel stuudioalbumil.

Mathei Florea on noor eesti jazzpianist, kes on õppinud Kristjan Randalu juhendamisel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning hiljem Rootsis Skurup folkhögskolas. Alates 2020. aastast on tal bakalaureusekraad Berliini Jazzinstituudist. Viimastel aastatel on teda seostatu erinevate projektide ning arvukate jazzartistide ja ansamblitega nii Eestis kui ka mujal, näiteks Foyl Aka, Flow Rea ja New Wind Jazz Orchestra.

Eelkõige on see muusika ilus – just selles traditsioonilises euroopaliku klassikalise esteetika mõttes. Kõla on ülev ja leidlikult atmosfääriline ning džässirütmid põimuvad tervikuga loomulikult ja sujuvalt.
– Jazzthetik

Florea ja New Grounds viljelevad žanri, mida nad nimetavad põhjamaiseks jazziks. Tihti esitavad sellist muusikat mõtlikud Skandinaavia vanameistrid, enamasti triodena. Hoolimata sellest, et New Groundsi muusika on märksa lopsakam ja heliliselt tihedam kui see, mida seni on nordic jazz’i all mõistetud, on see endiselt inspireeritud loodusest. Sellele viitavad lood „Metsatee“, „Liblikas“ ja üks eesti jaanipäevale pühendatud kompositsioon. Kõige kaunim oli aga kontserdi lõpulugu, mis on inspireeritud Konstantin Türnpu armsast laulust „Meil aiaäärne tänavas“. Selle vokaalosa esitas Aleksandra Błachno-Kulig. Esiotsa tundus, et ta laulab mingis kaunis ja tundmatus, valdavalt vokaalidest koosnevas haldjakeeles. Veel natuke – ja juba hakkasid sõnad selguma. Kõik eestlased saalis said neist muidugi aru – see kõlas südametes kaasa.
– Hendrik Alla (Postimees)

Vaheajata kontsert kestusega u 90 min